Eve töönädal

Esmaspäev
Põhimõtteliselt tavaline tööpäev. Välja arvatud telefonikõne, mille sain mingilt ISICu (see on siis rahvusvaheline üliõpilaspilet) töötajalt, kes teatas mulle rõõmsal häälel, et kuna võtsin osa mingist loosimisest (ei mäleta millal, või mis ma selleks teinud olin:p)olin võitnud pileti etendusele "Elvis oli kapis", kuupäeva kahjuks valida ei saanud. Ühe pileti? Jah. Selge.
Pärast õhtupoole oli lahe koosolek. Selle lõpus avastasin, et olin saanud sõnumi: "Teatripileteid on 2. Võite sõbra kaasa võtta!" Lahe!:D Kolmapäeval siis teatrisse:)


Teisipäev - vastlapäev
Töö juures väljendus tähtpäev selles, et söökla põhimenüü oli hernesupp koos kuklitega. Kukleid nägin sel päeval palju:)
Pärast tööd läksin laulma. Maja juurest linna poole minnes olin äärmiselt üllatunud (see on muidugi üsna leebelt öeldud), kui mulle kõnnitee peal auto vastu sõitis. Andsin viisakalt teed - tugevama õigus ikkagi. Läks natuke aega mööda ja juba jälle! Teine auto sõidab kõnniteel! Mis toimub?! Lasin ka tema viisakalt mööd ja astusin ise kõrvale. Selle peale hakaksin juba kahtlema, et äkki ei peakski üllatunud olema ja ehk on autod seal kogu aeg sõitnud ja jäin huviga vaatama et mis nad edasi teevad, siis aga märkasin, et tagumise auto armatuuril vilgub sinine-punane-sinine-punane:D
Üsna pea jäid mõlemad autod seisma, tagumisest astus välja politseinik ja ma võisin rahulikult edasi minna: mul oli õigus - see ei ole normaalne :D

Kooris laulsime laulupeo laule, sest esimene proov läheneb suure kiirusega (juba märtsi alguses) ja vastlapäeva puhul oli päeva lauluks "Täna liugu laseme, hõissa, meil on vastlad! Seljas kasuk lumine..." jne. Sellega avastasin, et pühade tunne ei tule mitte kuklitest, vaid laulust. Kui laulda vastlalaule, on ka vastlatunne:)
Lisaks rääkis Janne (üks meie dirigentidest) vastlakommetest. Meelde jäi nii palju, et juukseid peab lõikama - siis need kasvavad hästi ja on ilusad läikivad, liugu peab laskma - siis lina kasvab hästi, naised ei tohi sel päeval tööd teha, mehed seevastu just pidid tegema. Veel oli vanasti vastlapäevaga seotud üks huvitav komme - see oli ainuke päev aastas, kui naised käisid meeste juures kosjas ja nipp oli selles, et ükski mees ei tohtinud keelduda. Sellepärast mehed siis olidki terve päeva tööl või mäe peal või hoidsid lihtsalt uksi lukus:p

Kolmapäev
Selle kohta rääkisin juba "Elvis oli kapis" pealkirja all. Loe sealt;)

Neljapäev
Hommikul läksin tööle nagu tavaliselt. Tööd tegin kiiresti ja korralikult, sest olin eelmisel päeval enne lõunat materjalid ära saata lubanud. Selle tegin ära ja olin endaga rahul. See, mida teised arvavad, selgub järgmisel nädalal.
12-ajal läks enamus meie osakonnast räätsamatkale. Mina ei läinud, sest ma ei tahtnud rabasse jalutama minna. Selle asemel olin tööl. Väikese seltskonnaga oli kontor selline muhe ja rahulik:) Päeva jooksul kujunes välja ka mu pärastlõunane graafik - vahipataljon, TTÜ energeetikamaja, Peda uus hoone ja lõpuks III ühikas. See oli plaan.

Umbes kolme ajal haarasingi oma asjad ja panin pooljooksuga Kristiine poole minema, sest lubasin Timole mõned asjad viia. Kõigepealt tahtsin kioskist kõnekaardid ära osta, aga seal neid ei müüdud. Esimeset Statoilist sain need ikkagi kätte. Ristsõna võtsin ka sealt. Jätkasin teekonda Kristiine poole. Teise Statoili juures taipasin, et poodi ma siiski ei jõua. Võtsin ka ülejäänud kraami sealt ja jätkasin oma kiiret teekonda.
23 (see on siis buss) tuli üsna kiiresti, aga sõit oli planeeritust pikem. Bussist maha sain 15.45, koolis pidin olema kell 16.00 ja sõit sinna võtab umbes 10 minutit. Sõjaväeosas püüdsin kiiresti hakkama saada ja asjad valvelauda üle anda, aga seal oli 2 muhedat härrasmeest, keda tohutult huvitas, et mida ma ikkagi Timole tõin. Tunnistasin ausalt, et tõin magusat. Selle peale onu naeris, et siis Timo läheb paksuks ja et neil poisid juba kühveldavad lund, et mitte sõjaväes kaalus juurde võtta. Ütlesin, et nad võivad Timot selle võrra rohkem lund kühveldama panna, soovisin head päeva ja tormasin jälle minema.

Buss tuli 2 minutit enne 4. Kooli jõudsin umbes 16.15. Sven oli juba seal ja läksime koos energeetikamajja. Seal näidati filmi "Laulev revolutsioon". Kui meie kohale jõudsime, oli film juba alanud... Otsisime kiirelt endale kohad ja hakkasime ka vaatama. Meie jaoks algas ajalugu aastast 1941. Tohutult huvitav oli ja minu väike peake sai päris palju uusi asju teada:)
Film oli super, aga üks asi häiris – eestlaste inglise keel. Ei, mitte hääldus, vaid põhikoolitasemel grammatikavead. Saal sai paremate „pärlite” juures üsna palju naerda. Oleks võinud ju kohe kõik intervjuud eesti keeles teha ja tõlke alla panna (nagu osade inimestega tehtud oli). Filmi lõpukaadrite ajal oli täitsa uhke tunne. Vähemalt 90-ndate aastate eestlaste üle:) Plaksutasime.

Kui kõik läbi, läks Sven tööle ja mina ühikasse. Vahetasin riideid ja hakkasin taas linna poole minema – 18.30 hakkas koor. Mina jõudsin sinna kell 19. Seekord oli meil külas Risto Joost, kes on õppinud Taanis laulu eriala ja on segakoor Voces Musicalese dirigent (tegelikult oli tal veel muid tegevusi ka, aga ma ei mäleta kõike enam…), ja kes tegi meile pisut hääleseadet. See oli suurepärane kogemus ja loodetavasti külastab ta meie koori varsti jälle. Pärast laulmist võtsin suuna jälle ühikate poole – Age ja Madise juures toimus vastlapäeva puhul “pisike” istumine. Tegelikult käisid teised enne kelgutamas ka, aga mina oma tiheda graafiku tõttu sinna ei jõudnud. Ühikasse istumisele läksin ikka ja seal oli lahe. Saime poliitika üle arutada, laulda ja niisama “tarka” juttu ajada:p

Reede
Täna oli tööpäev 11-ni. Ametlikult, kuna homme on vabariigi aastapäev. Hommikul oli meil meestepäeva tähistamiseks meestele kohvinurgas laud kaetud ja nad kõik said endale mullitajad. Täna said nad isegi istuda (tavaliselt on see au ikka naisterahvastel:p). See oli vahva üritus ja pärast tuli välja, et oligi mingi armee aastapäev, mida siis vanasti meestepäevana tähistati. Vahva komme igal juhul.

Tööpäeva sisse mahtus ka 30-minutiline ID-kaardi lugeja koolitus. See oli huvitav:)
Pärast „pikka ja kurnavat” tööpäeva (1 e-mail ja 1 telefonikõne, nagu me kokku leppisime :p) sõitsin Kalev-SPA veekeskusesse ujuma. Esialgne plaan oli tegelikult Nõmmele minna, aga see pandi kell 13 kinni ja ma poleks jõudnud...
Ei osanud oodatagi, et uuest kogemusest saab elamus:D Esiteks on see kõige pikem bassein, kus ma kunagi ujunud olen (50 meetrit!), teiseks kõige sügavam (4,50 m sügavamas otsas) ja kolmandaks kõige erilisema lahendusega – põrand on kare, redelite asemel on astmed, keskmine osa on madalam, ujudes saab ekraani vaadata ja päike paistab aknast sisse. Super! Kõige keerulisem oli see ka: kapiuste lukustamine käib mingi huvitava moodusega (seda tutvustas mulle üks abivalmis neiu, kui ta aru sai, et ma mitte midagi aru ei saa:D), igast uksest saab läbi käepaela abil, jalgade desinfitseerimise jaoks on masinad, mitte veevannid ja kogu maja on üks paras labürint (oleksin tagasiteel peaaegu meeste riietusruumi sisse marssinud) ja kui välja tahad minna, sööb masin su käepaela ära:D.
Erinevaid veevanne ja liutorusid oli seal päris palju ja ujula ise oli tunduvalt hubasem kui kõik teised kus ma käinud olen. Muusika mängis ka ja rahvast oli vähe. See oli hea:)Kogemusega jäin ülivõrretes rahule ja lähen sinna peagi tagasi. Siis juba tean mis ja kuidas. Soovitan teistelegi:)