Leidsin ükskord igasuguseid blogisid uurides laulu, mida Sulev ühe sõbraga laulab. Selline mõnus rahulik hilissuve meenutav lugu on. Pealkiri on "Sada miili vaikust". Salvestasin kohe arvutisse ära, sest teadsin et teist korda ma sama kohta üles ei leia. Õigesti tegin, sest ei leidnudki...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et juba hilisest ennelõunast alates (kohe pärast seda kui uue sugulase sünnist kuulsin) ootan. Ootan homset, sest siis võib mõlemaid vaatama minna. Päeval helistasin erinevatesse haiglatesse, et asukohta teada saada. Siis küsisin arstidelt järgi, millal vaatama võib tulla. Ja siis tulin töölt ära. Tööpäev sai läbi ja täna nagunii ei tohi veel külla minna.

Panin selle "Saja miili" laulu mängima et pisut ootusärevust peletada, aga sellel näib olevat just vastupidine efekt: mida rohkem see lugu mängib, seda rohkem ootan. Ootan homset. Ja homse tööpäeva lõppu. Siis läheksin "Pesamuna" poodi, vaataksin midagi armsat lapsele ja värskele emmele. Pärast seda läheksin arstide juurde ja küsiksin kuhu ma minema pean. Ja siis läheksin sinna kuhu nad juhatasid ja näeksin meie pisikest sugulast. Tema oleks selleks ajaks juba 1,5 päeva vanune. Värsketele vanematele sooviskin õnne. Vanemale õele ka. Ja siis tuleksin ära. Jääksin päris katsikuid ootama.