Iseenda vaenlane

Kõik algas reede õhtul kui Tommyga mängisin. Alguses ei saanud arugi, et midagi valesti oleks, aga pärast tuli välja, et kõrv täitsa katki. Ise küünistasin.

Laupäeval aitasin vanaemal aknaid pesta ja ma-ei-saa-aru-mis-ime-läbi õnnestus mul oma pöial ära lõhkuda. Pärast alles avastasin. Täitsa katki oli kohe.

Pühapäev oli kõige vigastusterohkem, aga siis ma vähemalt tundsin kui ennast ära lõhkusin: kõigepealt tõmbas puude vedamise ajal ühe puu sees olev metallitükk mu käe sisse pika triibu (jah, see on verine ka), pärast seda otsustas teine metallitükk mu väikese näpu ära lõhkuda ja mingil ajal nende kahe sündmuse vahepeal läks pöial teiselt poolt ka katki...

Teine pöial oli siis veel terve, aga mitte kauaks: otsisin sahtlist midagi (isegi ei mäleta enam mis see olla võis) ja siis lükkasin sahtli hooga kinni. Nagu juba arvata võis, jäi mu pöial sahtli vahele. See ei olnud eriti meeldiv tunne. Nüüd jõudsin õnneks täiesti ilma vigastusteta linna. Hakkan juba vaimselt valmistuma järgmise nädala haavadeks... (niuks)