Meeskonnatöö koolitus vanalinnas

Hommikul läksime kõik kenasti töö juurde, selleks et sealt kohe vanalinna sõita. Saime kokku linnamüüri juures ja üks kostümeeritud mees kutsus meid üles torni. Valgustuseks olid trepiastmetel teeküünlad ja kuigi räägitakse, et vanasti olid inimesed lühemad, olid trepiastmed tohutult kõrged.

Üleval pidas see mees meile karmi kõne ja jagas inimesed nelja gruppi. Meie grupi nimi oli Rändurid ja minuga koos olid Jaanus, Madis, Tiina, Carine, Ulvi ja Sveta.
Igale grupile anti leht ülesannetega ja esimene vihje koha otsimiseks. Asusime teele.

Meie esimene ülesande lahendamise koht oli Hirvepark, kus meid ootas turbaniga mees, kes käskis kõigil koos „lendavale vaibale” astuda. Kui kõik vaibal olid, ütles ta, et nüüd on vaip õhus ja maandumiseks peab vaiba ümber keerama arvestades, et oleme ikka veel õhus (et vaibalt ei võinud mööda astuda). Ajalimiit oli ka ja saime ülesande kenasti tehtud.
Pärast seda jõudsime „sillani” (köitest tehtud ruudustik), mille pidime samuti ajalimiidi sees ületama. Trikk oli selles, et pooltel seoti silmad kinni, korraga võis „sillal” olla ainult üks inimene ja need, kes juba üle olid läinud, enam tagasi tulla ei tohtinud. Mina olin üks kinniste silmadega liikleja ja kuigi mind juhiti üsna otse üle, tundus tee tohutult pikk. Aga ülesanne iseenesest oli hullult lahe, seda võiks teinekordki teha!

Järgmine koht oli Dominikaani kloostri hoov. See oli ilus vaikne kohake vanalinnas, mille kõrgetel müüridel kasvasid rohelised taimed. Seal ootas meid munk. Kõigepealt punusime patsi (pidime paeltest kogu aeg kinni hoidma ja sellepärast nägi see välja nagu tantsimine), siis vastasime viktoriiniküsimustele ning lõpuks laulsime kaanonit „Dona Nobis Pacem”. Ühel hetkel hakkas vihma sadama ja kolisime hoovi nurgas olevasse varjualusesse... seal oli laul veel ilusam. Pärast jalutasime veidi kloostri müüride vahel ringi, kuna meil oli aega üle.

Siis läksime muuseumisse, mis asus Saiakangi kohviku juures ja kus oli kirjeldatud ajalugu kiviajast tänapäevani. Seal oli veel teine grupp ees ja me käisime vahpeal kohvikus puhkepausil. Muuseumis pidime mingisuguse vanaaegse kaaluga asjad raskusjärjekorda panema, raha vedama ja lugema ning ürikusse sulega kiiruse peale teksti kirjutama.

Edasi läksime Niguliste kirikusse, kuhu olid peidetud ürikud, millest sai kokku lugeda järgmise vihje. See juhatas meid Maikrahvi restorani (selleni jõudmine võttis meil päris palju aega, käisime isegi infopunktis küsimas:D). Seal pidi igast grupist üks inimene osalema kinniste silmadega võidujooksus, mille eesmärk oli eesli saba kinnitamine. Veel pidime tegema martsipanist kujusid, mis meie liigse veearmastuse tõttu kõigil martsipanisuppi meenutasid.

Seejärel oli aeg lõunale minna (tegelikult oli kell juba üsna palju üle lõuna). Sõime Peppersacki restoranis. Pärast lõunat tehti meile kokkuvõte päevast ja räägiti natuke meeskonnatööst. Minu esimese meeskonnatöökoolituse muljed on ülipositiivsed! :)