2.05 - Kolmapäev Tarragona maakonnas

2-päevase Tarragona reisi algus – esimest korda selle nädala jooksul oli meie grupp peaaegu täies koosseisus õigeaegselt kohal ja sõidu algus oli väga täpne. Ma suutsin hommikul pisikest paanikat tekitada, kuna kohtumispaigaks oli pandud ESADE Diagonali ääres, aga tegelikult oli mõeldud ikka ESADE peahoonet ja aadress kogemata valesti läinud. Henari ja ta isa abiga saime selguse majja ja läksin peahoone juurde. Karine (üks korraldajatest) ütles lahedalt: "Loodetavasti ei hakka keegi teine mõtlema..."
Istusime bussi ja hakkasime Tarragona poole liikuma.

Hõivasime Barbara ja Anjaga bussi esimesed istmed, et parimaid vaateid nautida. Kiirtee alguse juures mõtlesin ma, et mingi maakonnapiir vms. on ja siis oli kõigi teiste jaoks tohutu üllatus, et meil ei olegi kiirteid:D
Hispaania on ikka superilus....

Sõit kestis umbes 45 minutit, siis jõudsime Torrese veinitehasesse. Selles tehti meile väike eksursioon – kõigepealt rääkis üks naisterahvas meile Torrese firmast, selle majanduslikust küljest ning laienemisplaanidest (ilmselt jälle seetõttu, et reeglina on rahvusvahelisel nädalal majandustudengid), seejärel näidati meile filmi Torrese perekonna/veinivabriku ajaloost, siis vaatasime suures ja kumeras saalis filmi viinamarjade arengust ning pärast selle lõppu sõitis meie ette väike rong, millega viidi meid viinamarjaistandusse ringi sõitma. Giid seletas ära terve ringi, kuidas saab viinamarjadest vein ja lisaks käisime vaatamas keldrites olevaid veinivaate. Neid oli ikka tohutult palju ja ma ei mäleta kui tihti, aga mingi aja tagant pestakse vaadid ükshaaval läbi ja pannakse vein sinna tagasi. Igale vaadile on kirjutatud viinamarjasort ja mingi kuupäevad ja midagi veel, aga ma täpselt ei mäleta enam... Ja siis hoitakse neid vaate keldrites, kus on hästi pikad ja lahedad käigud (selles keldris oli 3 käiku, kus iga käik oli nimetatud ühe Torrese perekonna liikme järgi).
Pärast ringkäiku anti meile peamajas maitsta Torrese 100-nda aastapäeva veini ja kõik tüdrukud said endale Torrese käekotihoidjad ja poisid pastapliiatsid. Siis külastasime veel Torrese veini- ja nännipoodi, kust saime igasuguseid vahvaid asju kaasa osta.

Seejärel läksime randa. Meid ootas ees lõuna rannahoones, menüüs paella mereandidega (krevetid, mingid krevettide sarnased asjad, teod ja muud imelikud asjad). Püüdsin seda küll süüa, aga see haises nii hullusti ja nägi päris paha välja, nii et toitusin sangriast ja saiast.Kreveti (ja selle teise kreveti sarnase asjanduse) liha sõin küll ära, aga see oli ka ülemine piir (tegelikult oleks pidanud peast mingi soga ka ära sööma). Teised nautisid kõike ja seetõttu andsin oma teod ilma igasuguse kahetsuseta Nimrodile. Õnneks jäi see toit ainukeseks ebameeldivaks kogemuseks selle reisi juures.

Pärast söömist peesitasime päikese käes sel ajal kui mõned poisid jalgpalli mängisid (Matthias ja Nimrod said sellest ka "sõjahaavad"), tegime rannaliivale kauneid jooniseid, pilte vahemere (mis oli tohutult külm!) ja palmidega (hea küll, ma olin vist ainuke palmide pildistaja...), hiljem mängisime võrkpalli. Pallimängud olid enamuse jaoks suur kirg (ilmselt:D), sest platsilt lahkumine oli väga raske. Alles siis, kui juba jahedaks minema hakkas, kolisime uuesti bussi ja läksime Altafullasse.

Altafullas oli kõik tohutult ilus - loodus ja majad. Jalutasime seal mõnda aega ja siis läksime poodi, et varuda toiduaineid rahvusvahelisele õhtusöögile. Mina võtsin Eestist kaasa tohutu hunniku šokolaadi ja ühe Vana Tallinna, nii et ostsin sealt niisama pudi-padi.

Ööbisime Cala Tamarit'is (selle lingi peal on all ääres pildid - (vasakult) söökla sissekäik, sisehoov ja magamistuba), seal oli sel öösel ka mingi lastelaager, aga meie ruumid asusid nendest eraldi. Lapsed olid lahedad, sest neil oli mingi kogunemine sel ajal kui me sinna jõudsime ja siis nad teretasid meid kooris. Ja iga kord kui me neist mööda läksime, siis nad lehvitasid.
Rahvusvaheline õhtusöök – Erinevate riikide esindajad valmistasid ette väga huvitavaid toite. Minu jaoks oli suurim elamus Türgi toit, mis oli üli-üli-ülivürtsikas. Peale selle jäid söödavatena meelde veel Hispaania ja Itaalia toidud. Kõike ma ilmselt ei jõudnudki maitsta. Kahju oli sellest, et ei saanud sooja toitu teha, sest paljude maade esindajad pidid seetõttu mitte-kõige-traditsioonilisemat toitu pakkuma. Eesti šokolaadinööbid said enamuse lemmikuks:)
Jookidest sain ära proovida jaapanlaste sake, mis maitseb nagu vesi, aga on üsna kange; Sakslaste ma-ei-tea-mis-palsam oli ikka väga jube. Pidu ise oli vägagi meeleolukas ja kestis ma-ei-tea-kui-kaua. Ööbisime kõik koos noortehostelis (seesama Cala Tamarit), minu toanaabriteks oli 8 noormeest. Lahe oli:)