4.05 - Reede Barcelonas

Reede hommikul sain kaua magada - Sagrada Familiasse pidime minema alles 15ks. Nii hea oli niisama vedeleda:) Henar oli jälle koolis ja mul hakkas igav - läksin linna peale niisama kolama. Palju ei jõudnudki ringi vaadata - juba oli kell üsna palju. Läksin siis õigesse kohta ja haarasin PizzaHutist (kahju, et seda Eestis pole, pitsa maitse oli võrreldav Steffani omaga) pitsaviilu ja Pepsi. Jõudsin õigeks ajaks ja kuna Carles ise nati hilines, saime "omadega" väljas niisama lobiseda.

Sagrada Familia oli väljast ülikaunis, aga sees oli enamus ala tellingutega kaetud. Käisime ringi peale ja otsustasime väikese seltskonnaga ka tornis ära käia, sest arvatavasti sellist võimalust enam ei avane. Üles sai liftiga, millele saamiseks oli järjekord, kus olid sildid, et "kui sa seisad siin, siis on sul oodata veel 45 minutit" ja nii kuni liftini välja. Tegelikult läks kiiremini. Yukari voltis mulle mingi linnukse (seda voltimist nimetatakse origamiks). See pidi olema asi, mida iga Jaapani tüdruk peab oskama. Siis jõudsime liftini j saime torni. Õnneks oli meid täpselt 7 ja saime kõik korraga üles. Vaade oli kaunis ja tornis ronimine tõeline elamus - 65 meetrini saime liftiga, edasi läksime trepist jalgsi, nii umbes 25 meetrit!
Alla minemine oli täitsa hirmus- trepp oli üsna kitsas. Pärast seda kui avastasin, et torn pisut viltu on ja kui poisid ütlesid, et Gaudi just kõige parem matemaatik polnud, hakkas veel hirmsam... Alla jõudes mu jalad värisesid:D Aga ei kahetse, et üles läksime.

Casa Mila külastus – see maja on vist kõige kaunim, mida ma näinud olen. Käisime ühes korteris, katusealuses galeriis ja katusel. Tükk aega jalutasime ringi. Pööningul oli näitus asjadest, mis "võisid olla Gaudi inspiratsiooniallikateks" ja Casa Mila makett ka.
Pärast käisime uuesti nende Gaudi majade juures, mida teisipäeval vaatasime. Nendesse sisse ei läinud.

Viimane õhtusöök ja pidu Baja Beach Club’is – Klubi oli väga suur. Pärast seda, kui söömise lõpetasime, lükati lauad kokku ja saalist sai tantsuplats. Õhtusöögi ajal andis Nimrod igaühele õnne toova amuleti. Minu oma on rahakotis ja käib minuga igal pool kaasas.
Peokoha ees tegutsesid lillemüüjad ja mulle jäid sellest õhtust mälestuseks 2 punast roosi:)
Tegemist oli tõelise rannapeoga (lendavatest salvrätikutest ja paberpurust ma eriti aru ei saanud...) ja viimase õhtu tunnet ei olnud seni, kuni inimesed hakkasid ära minema. Õnneks leppisime enne kokku, et kohtume veel ja tegime enda grupi jaoks facebook.com-keskkonda grupi, nii et lahkumine ei olnud kurb.

Viimaste allesjäänutega käisime enne laialiminemist ka ühes kohvikus hommikust söömas - veel viimane hispaania-pärane toit - tortilla de patatas (põhimõtteliselt omlett, milles olid sees ka kartulid). Pärast seda igaüks oma koju - mina sain voodisse kell 8.