Uulu laager

Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu sattusin ka sel aastal Uulu laagrisse, mis kestis 1.-5. juulini. Plaani kohaselt pidi visiit kujunema lühiajaliseks, ent läks teisiti...

Mina sain osa aukirjade jagamisest (pealtvaatajana), kiige parandamisest, Sabu ja Karini abiga maailmavaate laiendamisest, õhtusest kogunemisest ja laste magama saatmisest. Ja loomulikult ööhäirest!

Kohale jõudsin täpselt moosisaia jagamise ajaks, aga kuna olin kodus just vahukoorega maasikaid söönud, jätsin sel korral saiaringi vahele.

Õhtul kogunesime kõik suurde saali ja istusime küünalde ümber ringis maha, et kuulata Moonika loetud õhtupalvet ja laulda kõik koos laulu "Õhtu eel". Suures saalis kõlas see väga hästi:)

Pärast seda pidid lapsed magama minema. Meie Kariniga, kes polnud isegi mitte ametlikud kasvatajad, käisime vist kõige rohkem telkide juures korda nõudmas. Nii muuseas aitasime ka ühte poissi, kellel ninast verd jooksis. Meie esmaabi oskused on täiesti tasemel!

Pärast seda lollitasime natuke Karini ja Sabuga ja siis läksime mustikaid sööma. Seal laagri ümbruses neid ikka oli, aga millegipärast jäid meie teele vaid mõned... aga ned olid selle eest head ja otsimine iseenesest oli ka lahe:)

Seejärel seadsime sammud taas peamaja juurde, sest oli aeg ööhäiret plaanima hakata. Pärast pisikest plaanipidamist toimus häire nii: plaadilt pandi mängima lugu "Aameno" (ma ei tea, mis selle pärisnimi on, aga see on selline päris sünge laul meeskoori esituses). Paar kasvatajat käisid ringi ja ajasid lapsi üles. Kui kõik olid üleval ja riides, luges Tähti lastele ette Uulu krahvide kirja, mille sisu oli kokkuvõtlikult selline: kuna te igal aastal te tulete ja lärmate siin meie maa peal, varastasime sel aastal Timo ära (sest ta on nendes laagrites kõige kauem käinud). Tema leidmiseks peate minema märkide järgi (pisut varem käisime Karini, Heli ja Timoga metsas selle raja läbi ja panime küünlad tee peale märkideks... klaaside sees loomulikult). Metsas ootasid juba ees ka mõned "üllatused": üks väga ehmatav asi (hinnates kiljumise tugevust) ja üks naljakas valge vaim, kes midagi kõlistas ja käega suunda näitas (ühe 7-aastaes kommentaar).

Meie Karini ja Heliga olime valgete linade ja küünaldega vaimud, kes lastele õige teeotsa kätte juhatasid. See oli nii naljakas, kuidas lapsed püüdsid ära arvata kes lina all on ja kogu aeg sisse piilusid ja siis oli neil endal naljakas kui mina naerma hakkasin:D

Kui kõik olid metsa läinud, vahetasime me õdedega poolt ja läksime teise otsa lapsi ootama, et neid metsast välja juhatada. Jälle oli lastel nalja kui palju, eriti siis kui Heli ja Karin puude otsa kõndisid. Üldiselt olid lapsed väga mures selle pärast, et vaimud ei näinud, kuhu nad minema pidid:D

Pärast metsast välja tulemist said lapsed end lõkke ääres pisut soojendada ja siis hakkasid alles Timot otsima. Sel korral oli ta enda ühe kämpingu katusele peitnud. Lõpuks kui Timo ka üles leitud oli, läksime uuesti kõik lõkke äärde, et juua tassike sooja teed.

Seejärel tegime veel Karini ja Sabuga paar kontrollringi ja hakkasimegi kodu poole tulema. See oli umbes 3.30 hommikul. Teel koju leidsin enda näo pealt üllatavalt suure puugi, keda ma poleks üldse tähele pannud, kui ma nii edev poleks (ma nägin teda peeglist, mitte ei tundnud kuidas ta kõnnib).

Kuna lahkumine oli hilisem kui algselt planeeritud, ei jõudnud me Rimisse süüa ostma. Selle asemel mängisime kodus ahjualuseid ja tegime külmkapis puhastustööd. Kell 4 hakkasime Tallinnasse sõitma. Nüüd olin mina roolis ja Karin magas kõrval. Kernu bensiinijaama juures nägime elusat kitse üle tee jooksmas. Tähendab, mina nägin. Ja kui ma kõvasti karjusin, et kits on, ärkas Karin ka korraks üles.

Linna jõudsime umbes kell 6. Läksime kiiresti magama, sest Karin pidi 1 tunni pärast praktikale minema. Mina magasin rõõmsalt lõunani:)