Teistsugune päevaplaan

Eile käisin siis lõpuks ometi oma mandleid lõikamas.

Hommikul kella 8-ajal hakkasin juba vaikselt Viimsi poole liikuma. Viru keskuse bussiterminalis sain meeldivate üllatuste osaliseks: esiteks mängib seal linnulaul (peaks vist olema ainuke koht Tallinnas, kus seda üle müra kuuleb!) ja teiseks on seal Watsonsi kosmeetikapood, mida ma kindlasti kunagi külastada tahan.

Pisut bussiga loksumist ja olingi kohal.

Meeldivad tädid kontrollisid kõikide vajalike paberite olemasolu ja vererõhku ja temeratuuri ja siis saadeti mind üles palatisse riideid vahetama. Riieteks olid öösärk ja hommikumantel, kusjuures selle öösärgi õigetpidi selgasaamine oli ikka paras keemia: kogu aeg, kui selle paela kinni sidusin, mis kaela juures oli, hakkas see mind kägistama. Ja nii ikka mitu korda. Ja siis mingil hetkel avastasin, et see käib hoopis teistpidi selga! Pärast seda ta enam ei kägistanud.

Siis ma ootasin. Ja ootasin veel. Ja veel natuke. Siis hakkasin raamatut lugema. 2 peatükki lugesin ära. Ja siis tuli lõpuks tädi minule järgi. Läksime opituppa. Seal sain endale koheva rohelise mütsikese ja läksin laua peale pikali. Onud ja tädid hakkasid mu ümber askeldama. Ühe tädi eesmärk oli mu käsi ära rikkuda ja siis ta torkis seda niikaua, kuni ma 2 sinikat sain. Kolmandal korral läks õnneks ja sinna pani ta kanüüli.
Teine tädi tõmbas mingi asjaga mu jalad, mis selleks ajaks juba päris kenasti värisesid, tugevasti laua vastu. Üks onu hoidis hapnikumaski mu näo kohal. Solovjov ise istus laua ääres ja kirjutas midagi.

Igaks juhuks küsisin üle, et ma ikka kindlasti magama jään, enne kui nad mind lõikama hakkavad. Onud-tädid naersid ja lubasid, et enne Solovjovi minu juurde ei lase, kui ma magan. Üks onu arvas, et ma olen juba narkoosis, sest ma naersin ja jutustasin tema arvates palju ja siis Solovjov ütles talle, et ma olengi selline:D
Siis pandi hapnikumask korralikult näo peale (muuseas, hapnik on vastiku plastmassi maitsega) ja viimane asi, mida ma nägin, oli see, et kell on 12.10.

Hääl kuskilt kõrvalt: "Sa ei tohiks köhida". Olin üles ärganud. Poiss kõrvalvoodis küsis kohe mu nime ja ütles, et ta on Jevgeni. Ja et ta on ikka veel narkoosis:D Siis hakkas mul ninast verd jooksma ja ülisõbralik Jevgeni kutsus kohe arstid (kusjuures üks oli hästi lahedat silmadega) ja siis nad ütlesid, et see on normaalne ja tõid mulle salvrätikuid juurde.

Varsti tuli õde ja kui ma lubasin, et ei minesta ära, jalutasime minu palatisse. Seal lugesin raamatut edasi, saatsin sõnumeid ja pikutasin niisama. Natukese aja pärast hakkas mul kurgust pisut verd jooksma. Kutsusin õe ja see ütles, et nii peabki olema. Aga veri jooksis ikka edasi. Siis tegi teine õde süsti, et enam ei jookseks, aga see ei aidanud. Lõpuks kutsuti Solovjov isiklikult kohale, sest selline asi polegi nii tavaline.

Solovjov võttis vatitükiga hüübinud veretüki mu kurgust ära, siis piinas mind veel natuke ja siis toodi mulle sõitev voodi ja me vurasime tagasi opisaali. Pidin tunnistama, et see on lahe (vuramine, nimelt):D
Jälle oli palju rahvast, aga enam ei saanud torkija-tädi mind torkida! Jälle sain hapnikku maitsta ja viimane pilk: kell on 17.20.

Nüüd olin Jevgeni voodis. Minu vana voodi oli tühi. Igav oli. Jäin magama. Kella 10 ajal õhtul sain jälle oma palatisse. Selleks ajaks otsustas allaneelatud veri, et talle ei meeldi mu kõhus ja tuli tagasi. Ja just sellepärast ei tohigi verd alla neelata! Pärast seda oli hea olla ja kui koristaja oli kõik puhtaks teinud, sain uuesti magama:)

Hommikul kell 7 (!) tuli jälle Solovjov ja vaatas meid kõiki üle. Pidas pika kõne, vastas küsimustele ja luges ette, mida võib ja mida mitte (süüa ja teha. ja lubatud asjade nimekiri on väga lühike...). Ja loomulikult mainis ta, et ma olen kõige tublim!:D

Siis pakkisin asju ja ootasin millal Harro (Karini abivalmis grupivend) kohale jõuab. 10.30-ajal jõudiski ja viis mu kenasti ühikasse.

Homme lähen Tallinnast ära, et juuli lõpus ilma kurguvaluta tagasi tulla! Aga hetkel kugistan veel vaikselt jogurtit ja juhuks kui valuvaigistite mõju üle läheb, varusin juba paberi ja pliiatsi:)

PS. See operatsioon pole üldse nii hull kui räägitakse!