pühapäev, märts 23, 2008

Vanaema 80



Nädal algas sellega, et ajasin oma viiulit taga - viisin ta mingi kuu aega tagasi parandusse, aga õigel kuupäeval ei helistanud mulle keegi. Helistasin siis eelmise nädala lõpus ise ja ütlesin, et hiljemalt teisipäevaks on vaja, aga kui esmaspäeval uuesti helistasin, tuli välja, et olin erinevate inimestega rääkinud ja neil oli seal väike segadus ja tegelikult võisin juba esmaspäeval pilli ära tuua. Tõingi. Uue poogna ka. Ilus ja korras oli pill. Poognaga oli veel mingi arusaamatus ja sellepärast viisin selle üldse tagasi ja ostsin selle asemel hoopis õlatoe. Nüüd, 16 aastat pärast viiuldamise algust, saan švammiga hüvasti jätta! :D

Õlatoe otsimine ei olnudki tegelikult eriti lihtne - kuna reede oli punane püha, pidin peale tööd jõudma poogna ära viia, leidma muusikapoe, mis viiuliasju müüb (ja piisavalt kaua lahti on, et ma sinna jõuaks ka) ja enne Kauri tulekut ühikasse jõudma (et saaks asjad ka kokku pakkida). Ja enne seda jõudma ka töö juures kambaga bossi toa ära kaunistada, sest tal oli laupäeval sünnipäev, aga teda ennast neljapäeval ei olnud ja siis me mõtlesime talle üllatuse teha. Ette rutates võin öelda, et üllatus õnnestus:)

Õlatoe juurde - peale tööd käisin siis kõigepealt Muusikaakadeemiasse poognat viima, siis jalutasin Rävala puiesteelt Pronksi tänavale ühte muusikapoodi, seal pakuti tellimisvõimalust, aga kuna mul oli vaja nüüd-ja-kohe, siis läksin edasi otsima. Kutt poest soovitas minna üle tee asuvasse poodi. Teises poes oli lahe onu, kes pärast mu jutu ära kuulamist ütles, et tema poes viiuliasju ei ole, aga on olemas täiesti spets pood Rävala puiesteel Muusikaakadeemia all - Concerto Grosso. Vantsisin siis tagasi sinna, kust alustasin.

Poes oli tohutult lahe tütarlaps, kes näitas mulle igasuguseid erinevaid õlatugesid näitas ja proovida lasi. Proovimiseks kasutasime mingit ilusat pilli (mis pani kohe mõtte tööle uue viiuli ostmise suunas:P) ja katsetasime, kuidas ikka kõige mugavam on ja mis vahe erinevatel õlatugedel on. Lõpuks otsustasin ikka esimesena proovitud variandi kasuks. Kaasa aitas ka müüja jutt, et alles eelmisel päeval ostis üks ERSO viiuldaja sama õlatoe (jah, ma tean, olen reklaami ohver!:D). Et veetsin päris pikalt poes aega ja lahkusin ülimalt rahulolevana.

Neljapäeva õhtul kui lõpuks päris koju jõudsin, tuli välja, et olin endale selle päevaga nohu ja palaviku saanud. Reedese päeva veetsin horisontaalses asendis ja pärnaõietee seltsis, sest laupäeval oli vanaema sünnipäev.

Laupäeva hommikul oli enesetunne juba täitsa OK ja hakkasime õdedega vanaema sünnipäeval mängimiseks kava kokku panema ja läbi proovima. Me pole vist mingi 2 aastat koos mänginud ja hullult naljakas oli kogu aeg - kord unustas keegi viisi ära, siis mängisime igaüks erinevaid lugusid, siis läksid mul keeled omavahel sassi ja ei saanud aru, miks me omavahel kokku ei kõla. Ja kui juba naljaks läks, siis hakkas Karin flöödiga piiksuma ja oli veel naljakam. Ema ütles ka, et meil olid sellised lood, kus naermine noodis kirjas oli:D

No lõpuks saime harjutatud, lokid sirgeks kammitud, näod pähe maalitud ja õigel ajal minema. Käisime veel vanaema juures, võtsime ta kaasa ja vurasimegi Kaisma poole. Kohale jõudsime (vist elus esimest korda) enne õiget aega!

Varsti jõudis ka päevakangelane kohale. Pidime veel natuke ootama, et kõik külalised saabuks ja siis alustasimegi pidulikku õnnitlemist:)
Laulsime talle mitu laulu ja tegime ilusaid perepilte.

Tädi Anne (kelle õige sünnipäev oli ka sel päeval – PALJU ÕNNE! veelkord) oli eelnevalt kokku pannud pilte vanaema elust ja luges ette vanaema enda räägitud/kirja pandud elulugu. Suurt osa sellest kuulsin esimest korda, aga pisut oli ka tuttavaid sündmusi. Hullult huvitav oli.

Pärast oli söömine-tantsimine-kingituste avamine. Ja lapsi saime ka nunnutada! Nüüd on neid piisavalt palju, et igaühele oma jätkuks:D

Pärast viisime vanaema koju, läksime edasi sugulaste juurde ja mingil ajal öösel tulime tagasi koju. Ema-isa, kes olid juba varem tädi Mare sünnipäevale läinud, jõudsid ka umbes samal ajal ka koju. Tohutult lahe sünnipäev oli.

Karini ja Heli muljeid on ka juba kirjas:)