Veebruari lõpp ja märtsi algus

Neljapäeval olin kenasti tööl... lõunani. Peale seda läksime protsessidisainerite kambaga (või noh... peaaegu kambaga) Radissoni IBMi meeste ja naiste juttu kuulama. Üritus oli kiire ja informatiivne. Igav ei hakanud:P

Reedel tegin töö juures pisut välja, et tähistada uude kohta minemist (ja loomulikult jään ma teid igatsema, aga meie majad ei ole väga kaugel, et pole hullu:)).

Pärast seda tormasin kõigi kompsudega (mis olid täiesti rasked, peaks mainima) kesklinna, et sealt Veerennisse sõita ja Karinile kauaigatsetud Good Charlotte särk tuua (rõhk on sõna esimesel silbil, muide:P). Samal ajal üritasin Priidule nädalavahetuseks Tallinnasse ööbimiskohta orgunnida (täiesti ausalt, ei õnnestunud). Peale seda juba vaikselt lonkasin tagasi ühikasse, haarasin trenniasjad ja tormasin kohale. Tee peal avastasin, et abivalmis inimesed ei ole kuskile kadunud - üks tädi säästis mind uute kinnaste ostmisest (mina oleks nad rahulikult bussi jätnud). Trenni hilinesin umbes 20 minutit (see peaks olema mu trennihilinemiste rekord vist...), aga puududa kohe mitte ei tahtnud.

Peale seda kiirustasin jälle - kõigepealt Kaubamajja kingituse-lillede järele ja siis Alfredisse Katre sünnale (arvestades kõike muud hilinesin ainult 2 tundi:P). Ta sai meil nüüd 6-seks, et saab juba varsti kooli minna:D Palju õnne veelkord Sulle!:) Üritus oli lahe (kuigi maja sees koha leidmine eriti lihtne ei olnud:P).

Pärast seda otsustas Silver Pärnusse sõita ja ma ühinesin temaga. Kuna kell oli juba päris palju, olime mõlemad unised ja minu magama jäämine ei tulnud kõne alla. Siis leiutasime mängud - arvata ära, mitu autot järgmise 10 kilomeetri peal vastu tuleb ja kas raadiost järgmise loo esitab naine või mees. Nii läks aeg megakiirelt. Peaks mainima, et ma olen muidu mõlemas mängus päris proff:D
Koju jõudes ajasin Karini ka igaks juhuks üles - me ju polnud mingi 2 kuud näinud juba üksteist, sest kui päkapikk on kodus, on maja läinud ja vastupidi:P

Hommikul oli emal-isal pisipaanika, et miks mu telefon sees ei ole, kui nad tahavad teada, millal ma koju tulen (kui ma magan, siis on telefon teadupärast välja lülitatud) seni, kuni Karin neile reetis, et ma tegelt kõrvaltoas magan:D
Siis ärkasin ema kalli peale!

Laupäeval siis toimetasime, et vanaema sünnipäeva ette valmistada. Õhtul tulid külalised ja siis tähistasime. Kevinile õpetasin veel lollusi:D

Pühapäev hommikul saatsime need sugulased Tallinna poole tagasi ja läksime ise alevisse - Meriti katsikutele. Hästi ilus tüdrukuke on ja Mailis tundus ta kõrval juba täiesti koolilapsena. Lahkumine venis ja venis, sest pole lihtsalt ammu näinud, aga nüüd hakkab sünnipäevaralli ja näeme pea igal nädalavahetusel:)
Aa, ja Ady võileivatort on lihtsalt super.

Muide, kes veel ei tea, siis meie perel ongi maailma parimad sugulased (ja ma mõtlen mõlema poole omasid)!

Esmaspäeval olin juba uues kohas tööl. Mul on nüüd täiesti oma nurgake, suur potilill laual ja korvike lillekesega ka:D
Tegelikult on vist kõik tööga seotud asjad uued (kaasa arvatud arvuti, mistõttu on ka siin rohkem trükivigu. Rohkem kui tavaliselt, ma mõtlen:D). Vana arvuti jätsin emale-isale, sest selles on 5-star'i mängus punktitabelisse lihtsam saada:P

Jõudsin juba turvamehega ka lähemalt sõbruneda, kui jäin pisut kauemaks tööle ja tassi pesema minnes kaardi maha jätsin, aga täpselt sel hetkel kui tagasi minna tahtsin, pandi uksed lukku ja ma ei saanud enam tagasi oma tuppa. Õnneks saab majast välja ka ilma kaardita ja siis läksingi turvamehe juurde, kes seletas, et kell 18.00 lähevadki automaatselt uksed lukku ja lasi mu kõigist ustest ilusti läbi. Ikka juhtub:)

Täna sain alumised breketid ja pean ausalt tunnistama, et nüüdseks teevad nad põrguvalu ja mu kaunilt lõigutud õunatükid jäid täiesti puutumata... :(
Varsti pannakse mingid nõmedad kummid ka, aga pärast seda, peaks ainult paremaks minema. Nagu öeldakse:"It gets worse before it gets better" (enne kui paremaks läheb, läheb hullemaks), aga Kariniga mõtlesime, et: "in the end it always gets better" (lõpuks läheb alati paremaks). Et siis mingi aja pärast on kõik jälle OK:)

Ahjaa, kõige parem asi - käisime Kairiga "Step Up 2" vaatamas. Hullult hea, ma ütlen. Mitte näitlemine, vaid tants ja üldine feeling. Eriti sügavat sisu oodata ei tasu, põhirõhk on ikka tantsimisel (mida oleks võinud isegi rohkem minumeelest näidata), aga saalist välja jalutades oli hästi mõnus tunne. Soovitan kindlasti:)