Brisbane-Bundaberg

Enamus aega lihtsalt kondasin mööda Brisbane’i ringi. See on vist kõigist käidud kohtadest kõige ilusam - tervet linna läbib eriti kurviline jõgi ja linnas on tasuta botaanikaaiad (seal puud, mitte linnud-loomad, täna käisin ühes) ja tänavarand (lihtsalt ongi ühes kohas liiv ja liivapõhjaga bassein ja inimesed ujuvad ja päevitavad!) ja pargis tegid torupillimängijad ja trummarid proovi ja mingid kartulipuud on siin ja pambused ja miljon silda.

Ükspäev võtsin ette veidi pikema reisi ja käisin Sandgate linnaosas Dowse laguuni vaatamas. Vähemalt ma arvan, et see oli laguun, mille ääres ma käisin (sest see oli jälle selline koht, kus polnud ühtegi kaarti ja ma kondasin lihtsalt senikaua ringi, kuni vee üles leidsin), aga sel lähedal oli mingi meri ka, et võib-olla oli see hoopis meri. Igatahes nägi välja nagu Pirita rand. Ei valget liiva ega rohelist vett. Vähemalt oli lainemurdja (ma ei tea mis värk nendega on, aga mulle hullult meeldivad).

Ja kõige parem on see, et Brisbane's on soe! 1.märtsil algas siin mandril sügis (vähemalt nii Daretonis kohalikud rääkisid) ja see tähendab lõunapoolel palju vihma ja temperatuure 13 kuni 23, mis on hetkel liiga vähe, aga Brissis on päeval 27-29 (mis on päris mõnus lühikese-seeliku ilm).

Alguses mõtlesin Brisbane’s tööd ka otsida, aga üsna kiirelt otsustasin, et see on mu nädalane puhkus ja tööd jõuab hiljem ka teha (põhiliselt sellepärast, et jõudsin sinna lihavõttepühade ajal ja kui 4 päeva ei saanud kuskilt midagi küsida, siis viiendal ma enam ei viitsinud, sest see oleks tähendanud vähemalt nädalast ootamist ja kuna mul kõik juba nähtud oli, tundus see liiga pikk aeg). Ja siis oligi nii, et täpselt nädal pärast sellesse imeilusasse linna jõudmist otsustasin edasi minna. Jälle põhjapoole (et oleks ikka veel soojem) – Bundabergi.

Vaatasin eelnevalt ilusti rongide ajad järgi ja helistasin paari tööhostelisse, mida eestlaste blogides kiidetud oli (Footprints Feeding Grounds ja Workers&Drivers Hostel), nendes vabu kohti ei olnud, aga juba kolmas koht, kuhu helistasin (Grand MidPoint Hostel), ütles et tulgu ma ainult kohale. Mingit broneerimist ega värki ei olnud, aga mulle piisas sellest teadmisest, et vähemalt kuskile saab ööbima seniks kuni teises kohas midagi vabaneb.

Hommikul viisin siis võtme tagasi ja läksin rongijaama. Piletikassa leidsin ilusti üles, aga siis selgus, et 11-ne rong on välja müüdud, sest neil on mingi koolivaheaeg! Einoh, alles olid pikad pühad ja juba on koolivaheaeg?! Nii need lapsed küll targaks ei saa. Aga tegelikult probleemi ei olnud, sest ma sain pileti järgmisele rongile, mis väljus juba kell 13.25. Mõtlesin vahepeal linnapeale minna, aga kuna suur-ja-kollane oli jälle ülekaaluline (26,5 lubatud 20kg asemel, ei saa ma aru kuidas need kilod tulevad kui ma midagi ei osta – isegi Cosmo jätsin CCBB-sse) ja ma ei viitsinud sellega ringi kolada, tegin rongijaamas aega parajaks - kerge lõuna ja tunnike telefoni ja arvuti laadimist ja saigi juba rongile minna.

Rong oli... ma pole elusees nii pika rongiga sõitnud! Lugesin üle – 13 vagunit oli! Mu vagun oli suht taga ja sealt oli nii lahe kurvides seda pikka ussi vaadata. Teha selle sõidu ajal midagi ei olnud ja nii ma siis vaatasin lõpuks “Pohmaka” ja “I Love You, Man” ära. Esimene oli hea naljakas, teine mitte eriti põnev, aga ei saanud pooleli jätta, sest ma tahtsin teada, mis lõpuks saab.

Tund aega enne kohalejõudmist sain endale pinginaabri – Lars oli käinud Maryborough’s õde külastamas ja läks nüüd tagasi Cairnsi. Rong pidi 24 tundi sõitma (see seletas eespool olevaid magamisvaguneid). Natuke rääkisime veel (iga asja peale mis ma ütlesin, ütles ta VAU!:D), aga siis tulid piletikontrollid ja ütlesid, et Lars istub kellegi teise koha peal ja et ta peab oma kohale minema. Nüüd istus mu kõrvale uus noormees, kes kohe vabandas (nad üldse vabandavad siin megapalju) ja ütles, et ta oleks võinud vabalt mujal ka istuda, aga piletikontrollid ei lubanud. Mul oli jälle suva, et kes mu kõrval istub. Temaga me eriti ei rääkinud, kuulasime mõlemad oma muusikat ja siis olingi juba kohal.

Mahaminnes tuli mulle kohvri tõstmisel appi üks vanem mees, kes pidi olema kohalik hostelipidaja. Näitasin talle oma hostelite nimekirja ja rääkisin ära, millistesse juba helistasin ja ta soovitas mul hoopis Cellblock või Federal Backpackersisse minna, sest see MidPoint pidi kallis olema ja pealegi pidi Cellblocki omanik ta sõber ja tore mees olema. Kui ta nii ütleb! Andis veel enda numbri ka, et kui kindel töö olemas on ja ainult odavat öömaja vaja (sest ta töövahendamisega ei tegele) ja lisas juurde, et kui mingeid probleeme peaks tekkima, siis ärgu kartku helistada. Rongijaamast välja minnes näitas õige suuna ka kätte.

Esimesena käisingi Federal BB juures, aga kuna selle vastuvõtulaud oli juba suletud, otsisin Cellblocki üles. See oli juba veits kaugemal ja selle vastuvõtt oli ka suletud, AGA seal oli telefoninumber ja kui ma sellele helistasin, tuli üks kutt ja andis mulle ööseks voodi. Ütles veel, et töödejuhiga saan rääkida järgmisel päeval ja siis saan otsustada, kas jään kauemaks või mitte.

Tuba ise on oluliselt viisakam kui Vicky juures – ainult 3 nari ja kuna voodite all on hoiukapid, on põrandad puhtad ja toa üldmulje viisakas (samas, kuna Lonely Planeti järgi on Vicky hostel Austraalia kõige hullem, siis ei ole vist eriti raske sellest parem olla).

Panin oma asjad tuppa ja läksin poodi otsima (või noh, tegelt ma juba teadsin mis suunas pood on, sest hosteli otsimise käigus jalutasin hoolimata suuna näitamisest pool linna läbi). Jõudsin sinna umbes 15 minutit enne sulgemist ja selle ajaga jõudsin teada saada, et kohalikus ostukeskuses on olemas miljon pudi-padi poodi, K-Mart, Coles, Woolworths, kiirsöögikohad ja... BoostJuice!!! Sellest piisas, et pisike Bundaberg mulle kohe eriti meeldima hakkaks:D

Aga enne kui ma millegi ostmiseni jõudsin, pandi poed kinni ja ma pidin ära minema. Õnneks on mul homne päev täiesti vaba ja saan rahulikult oma uue lemmikkohaga tutvuma minna. Ja pärast seda saan töödejuhatajaga kokku ja ta ütleb, et täpselt mind ongi neile vaja ja ma saan kuskile eriti heasse kohta tööle:P