Elu nagu pähkel!

Pärast esimest ööd võisin oma asjad hostelisse jätta, aga töödejuhiga kokkusaamiseks pidin järgmisel päeval peale lõunat mingil ajal talle helistama. Sellele kõnele eelnevat aega kasutasin linnakesega tutvumiseks ja kuna mul eelmisel õhtul ostukeskusega tutvumiseks veidi liiga vähe aega jäi, kolasin seal ringi. Iga tunniga hakkas Bundy (nagu nad seda siin hellitavalt kutsuvad) järjest rohkem meeldima.

Kõne tulemusena sain teada, et lähema 3 nädala jooksul sellel mehel mulle tööd anda ei ole. Hea küll. Linnas ringi käies leidsin üles selle tänava, kus mu esimene eelistus – Workers&Drivers – asub. Otsustasin, et lähen ise kohale ja vaatan kas nad siis ka mulle ütlevad, et ühtki kohta ei ole (sest Cellblockis olid ka üksikud kohad veel vabad, järelikult peavad mujal ka olema). Koha leidsin ilma igasuguste viperusteta üles. Maja nägi välja nagu Pipi Pikksuka segasummasuvila! See koht meeldis mulle juba enne kui ma sinna sisse astusin!

Läksin kohe vastuvõtulauda ja küsisin, et kas neil on vabu kohti. Sõbralik mees vastas, et muidugi on ja kui ma ütlesin, et lähen toon siis Cellblockist oma asjad ära, lisas ta juurde, et siin ongi parem ja odavam kui seal. Mulle sobis.

Mõtlesin, et otsin mingi otsetee nende kahe koha vahel, et lihtsam suure kohvriga tulla oleks. Reaalsus oli see, et jõudsin kohale tõsiselt suure ringiga ja tegelikult ristus uue hosteli tänav Cellblocki omaga! Niipalju siis suunatajust:D

Igatahes võtsin oma asjad ja pärast väga vaevalist teekonda (sest mu asjad kaaluvad ikka hüper-superpalju!) jõudsin oma uude koju. Toanumbriks on mul nüüd 7 ja me oleme majas ainuke, kellel on oma dušširuum. Võib-olla ei tundu see esimesel hetkel suure asjana, aga kui umbes 50 inimest korraga pesema tahab minna tohutult on hea kui ei pea üldises järjekorras ootama:)

Toanaabriteks on mul poisid Iirimaalt ja Prantsusmaalt ja tüdruk Saksamaalt ja meie boksis elavad veel poisid Rootsist ja Inglismaalt ja üks tüdruk, kelle päritolu ma ei tea. Üldse on see hostel täis tohutult lahedaid inimesi (kuigi aasialastega on pisut raske nenede puuduliku keeleoskuse pärast suhelda).

Esimesel nädalal mul tööd ei olnud ja sellepärast otsustasin aega linnaga tutvumiseks kasutada (sest hiljem kui ma kogu aeg töötan, seda enam teha ei saa) – käisin ära kohalikus botaanikaaias, loomaaias ja raudteemuuseumis ja uuesti botaanikaaias ja loomaaias!

Botaaniakaaed oli ilus – tundus, et selles oli isegi rohkem erinevaid taimi kui Brisbane'i omas. Ja eriti hea oli see, et siin on loomad ka (palju erinevaid linde ja erinevates suurustes sisalikke ja ussimoodi kalad ja palju ämblikke ja väikesed ujuvad kilpkonnad!). Esimesel korral käisin vaatasin kõik üle ja sõitsin pisikese auruveduriga rongiga pargis ringi, aga kilpkonni ei leidnud. Teisel korral sadas küll vihma, aga kuna sain teda, kust kilpkonni otsima peab, läksin tagasi ja leidsin nad üles! Nad on ikka nii nunnud!

Loomaaed oli pisike, aga selles oli olemas emu-moodi-lind,eriti kohev kana, hall hani, wallabi ja hästi palju erinevaid papagoisid. Esimesel korral käisin ilma fotokata, teisel korral tegin pilte ka. Kolmandat korda ilmselt niipea ei lähe:D

Ja raudteemuuseum oli ka lahe. Tegelikult ma ei plaaninud sinna minna (põhiliselt sellepärast, et ma ei teadnud, et siin selline asi olemas on), aga siis kui botaanikaaeda läksin, läks nagu tavaliselt (et õige koha asemel sattusin pisut teise kohta) ja täiesti juhuslikult jõudsin välja selle muuseumi värava juurde. Pilte ma eriti ei teinud, aga see oli mitmest majast koosnev koht, kus on rääkis piltide ja masinate juurde hästi palju lugusid (mõnikord ei olnud need üldse rongidega seotud) ja siis sain ise proovida hoiatuslipu (mison puust tehtud) üles tõmbamist ja käia eriti vanas vagunis ja vaadata igast masinaid ja vidinaid. Tuleb välja, et rongide koordineerimine on oluliselt keerulisem kui nendega sõites tundub. Alguses mõtlesin, et lähen 15-ks minutiks, aga kui sealt lõpuks onu heade soovide saatel ära kõndisin, oli märkamatult möödunud 3 tundi. Ei kahetse hetkegi:)

Ja peaaegu nädal aega pärast hostelisse kolimist sain tööle. Makadaamia pähkleid korjama. Enne minekuid räägiti igasuguseid hirmulugusid, aga tegelikult oli tööpõhimõte üsna lihtne – istud maas ja korjad puu all olevad pähklid ära. Farmer on ka hästi tore – pakub putukatõrjevahendit ja kontrollib niisama et kuidas meil ikka läheb.

Teisel hommikul oli tõusmine tohutult raske (kõigil, kes minuga samal ajal alustasid). Esiteks sellepärast, et äratus oli kell 5 ja teiseks sellepärast, et jube raske on liigutada kui peast allpool kõik kohad valutavad. Ja nii ülemiselt narilt alla tulla on veel eriti hull! Aga töö, mille tegemise ajal ei pea kogu aeg lageda päikese käes olema, on seda väärt. Ja farmer ütles, et kolmandal päeval läheb paremaks. Senikaua pean seda tasuta trenniks:D