Lause, mida ma puude vahel turnides kõige vähem kuulda tahaksin ...

... on: "Ära nüüd ehmata, aga sul on mütsi peal hiiglaslik ämblik!"

Täpselt nii ütles mulle üleeile üks Saksa tüdruk pärast seda kui ta oli veidi aega mind ehmunud näoga vaadanud.

Alguses mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kuna ta seal kivistunult edasi istus, hakkasin mõtlema, et mis variandid mul siis on. Käega maha lükkamisel saaksin ta ilmselt enda käe peale, mis ei ole hea variant, lisaks võib ta hammustada (sest siin nad mõnikord pidid nii tegema), Saksa tüdruk oli liiga kaugel, et ta midagi teha saaks ja kuna ma millegi targema peale ei tulnud, võtsin lihtsalt mütsi peast ära ja viskasin endast võimalikult kaugele!

Selle tulemusena sain teada, et tema hiiglaslik ei ole sama mis minu oma (ma juba kujutasin ette, et mul on mingi tarantel peas), sest elukas mu mütsil oli umbes pöidlasuurune ja meenutas välimuselt harilikku Eesti ämblikku, ainult et tal olid pisut karvasemad jalad ja veidi suurem keha. Mitte et ma oleks õnnelik, et ta mu peale jalutama otsustas tulla, aga väike kergendustunne oli küll...

Nüüdsest ma enam pead okste vastu ei pane ja aeg-ajalt kontrollin mütsi. Lihtsalt selleks, et teada saada, et selle peal ei ole midagi:)

Muidu on meie elu üsna rahulik - päeval käime tööl ja õhtuti leiame tegevust. Kuna siin läheb juba umbes 18-ajal pimedaks, on need tegevused enamasti hostelisisesed. Õnneks on meil palju hästi lahedaid inimesi:)