Melbourne-Sydney-Brisbane

Hostelis andsin oma võtme ära ja läksin poiste tuppa, sest mu rong läks alles õhtul, aga võtmed pidi kell 10 ära andma. Õhtul jõudsin ilusti tund aega varem rongijaama ja tahtsin oma kollase kohvri ära anda ja siis tuli välja, et seda ei saagi teha, sest kohver kaalub 25-koma-midagi kilo. Andsin siis hoopis spordikoti, et vähemalt midagigi vähem oleks. Tädi veel ootas viisakalt kuni ma otsisin kas see laadimise vahepistik on spordikotis. Ei olnud:D Aga probleemi tegelikult polnud, sest iga vaguni otsas oli koht, kuhu kohvreid panna sai (ei teagi, miks nad neid siis üldse ära võtavad vahepeal...) ja mu suur-ja-kollane ülekaaluline mahtus sinna ideaalselt ära.

Sydneys mõtlesin, et niisama passida on mõttetu ja läksin linnapeale. Mingit mõistlikku (loe: mitte ühtegi) kaarti rongijaamas ei olnud, sellepärast hakkasin lihtsalt mööda Broadway tänavat minema (piisavalt hea nimi ju, et peatänav olla, eks?). Jõudsin Sydney ülikoolini - see oli mingi megailus (nagu Harry Potteri filmis). Eriti hea oli see, et kui ma seal sisehoovis pilte tegin, siis üks tüdruk tuli küsis mu käest, kuidas filosoofiaosakonda saada! Ma tunnistasin ausalt üles, et pole õrna aimugi, sest olen siin esimest päeva. Kui ta oleks bioloogiaosakonna kohta küsinud, oleksin isegi aidata osanud, sest kõndisin just enne sellest mööda!

Kui ülikoolis käidud, hakkasin Harbouri silda otsima. Selleks läksin mööda Broadwayd edasi. Kuna see tänav ei paistnud jõeni minevat, läksin ühe teise tänava peale üle, mis oli niisama ilus. Ja siis ühele teisele, mis oli ka ilus. Ühel hetkel avastasin, et mu telefon ei lase ennast enam sisse ka lülitada, aga kuna mu buss mingi 7-ajal hommikul sinna jõudis, ei saanud kell väga palju olla ja kolasin rahulikult edasi. Mingi hetk tuli üks tädi mu juurde ja küsis, et kuspool bussipeatus lähedamal on. Nüüd ma enam ei öelnud, et ma ei tea - näitasin viisakalt ühele poole ja läksin edasi. Kindlasti oli sealpool ka mingi bussipeatus.

Igatahes jõudsin pärast ühel hetkel mingisse parki, kust see sild ühe suure silla tagant kenasti paistis. Pärast seda teadsin vähemalt mis suunas edasi minema peaks ja jalutasin enam-vähem jõekaldal edasi. Et kogemus ikka täielik oleks, astusin oma varbakestega sillale ka ja tegin ooperimajast pilti. Kuna mul polnud vähimatki ideed, mis kell olla võiks (ja enne sillale jõudmist avastasin, et rong läheb Brissi hoopis 16.12 mitte 19.12 nagu ma arvasin), hakkasin igaks juhuks tagasi minema.

Sel hetkel teadsin täiesti kindlalt, et ma ei tea kus suunas rongijaam olla võiks. Selle asemel otsisin nüüd juba infopunkti või bussipeatust või midagi. Varsti oligi täiesti suvalises kohas bussi-ja rongijaam (esimene terve päeva jooksul!). Astusin sisse ja küsisin piletimüügimehelt, kuidas ja millega ma sinna põhilisse rongijaama saaksin. Onu müüs mulle pileti ja soovitas väravas olevalt mehelt veel üle küsida, aga peaks 3nda platvormi rong olema. Mees kinnitas esimese mehe arvamust. Nii igaks juhuks kontrollisin ühe rongi ootava tädi käest ka üle - kõik oli õige. Muide, nende linnasisesed rongid on kahekorruselised! Hästi lahe!

Mõned peatused hiljem olingi tagasi suures rongijaamas. Kuna aega veel oli, küsisin infolaua onult, kus ma oma telefoni laadida saaksin. Ta võttis selle enda juurde putkasse. Siis istusin niisama ja mängisin arvutis olevaid mänge (mingi tädi tuli mu juurde ja imestas, et mul nii nunnu väike arvuti on!:D Nagu täiesti lambist!) ja siis võtsin oma telefoni putkast ära. Tuli välja, et onu ei saanud mu vahepistiku hingeelust eriti hästi aru ja telefon oli täpselt sama tühi kui varem.

Mis seal ikka, läksin oma kohvrit pakihoiust ära tooma. Õnneks märkasin seal pistikuid ja küsisin onult, et kas võin oma telefoni ka seal laadida. Loomulikult ta lubas ja siis ma passisin seal nati. Onu oli ülisõbralik ja rääkis, et ta on pärit Jugoslaaviast ja tuli siia mingi 40 aastat tagasi ja mingitest Tšetšeenia pommipanijatest Venemaal ja midagi veel, aga siis sai kell juba 16 ja ma pidin rongi peale minema. Võtsin oma telefoni ja kohvri ja jätsin onuga sõbralikult nägemist.

Seekord oli rong täis. Nagu TÄIESTI täis! Mu kõrval istus mingi vanem mees, kes oli põline austraallane ja kellel oli erinevate naistega 3 last vanustes 12-21 mööda idakallast ja kes mingil põhjusel (tõen. siis laste pärast) pidevalt edasi-tagasi reisis. Päris kõigest ma ei saanud aru, aga samas ta rääkis päris tihti omaette ka, et ilmselt ma ei pidanudki kõigest aru saama:D Kuna mul oli vahekäiguäärne koht, aga tal oli vaja pidevalt õlut ostmas käia, vahetasime varsti kohad ära ja ma jäin magama. Ühe istme peal oli see oluliselt ebamugavam. Paar tundi enne Brisbane läks mees minema ja ma sain ilusti magama jääda.

Ja juba täna sattusin siin hostelis kokku nende Šotlastega, kes 15nda tänava Vicky hostelisse tulid, kui me veel seal elasime! Austraalia on ikka imepisike!