2007 -> 2008

Kõigepealt ootasime Kariniga, et ema töölt koju jõuaks. Siis saime auto ja sõitsime sellega Heli juurde, peale seda korjasime Kristiina peale ja siis poodi. Poes läks tohutult kaua aega ja mingil imelikul põhjusel küsisid kõik meie käest, kust Coca-Colat leiab:D
Kogu poeskäik oli tohutult naljakas ja asi lõppes sellega, et oma arve maksmise ajal jalutasin välja mandariinid käe otsas. Avastasin selle kohe peale maksmist, tunnistasin ausalt üles („Oi, aga mul on mandariinid ka ju!”) ja kuna Karin tuli peale mind, maksis tema minu eest. Müüja muheles. Siis maksis Karin oma asjad ära ja tõmbas põrandale heategevuskellukad. Enam müüjal nii naljakas ei olnud, aga meil juba pisarad jooksid. Sinna poodi me ilmselt niipea enam ei lähe...

Siis saime lõpuks teele. Sõit oli suht sündmustevaene - väikese peatuse ajal kohtusime ülisõbralike ja ülihoolitsevate politseinikega, piiri peal ei näinud kohe mitte kedagi (putkad olid kõik pimedad ja nende vahelt üldse läbi sõita ei saanudki), Lätis hakkas lund sadama ja tee ääres kraavis oli päris mitu autot, aga muidu sündmustevaene...

Enne pidu tegime endale riided (kuigi osad olid sellega juba enne meie kohale jõudmist valmis saanud) ja maitsesime kohalikku kokteili. Üsna pea toimus rahvaste segunemine ja saime sõpradeks ülemise korruse leedukatega. Pärast põgusat tutvumist hakkaski kell juba palju saama ja me läksime kooli. Seal oli juba rahulik pidu.

Üsna pea sai kell 12 ja läksime kõik koos parki iluulestikku vaatama. Ütlen ausalt, nende puude vahelt ei olnud eriti rakette näha, aga mõte on ju see, mis loeb, eksole.

Et siis kui uus aasta tuli, jõime veel sõbralike välismaalaste (ma ei saanud aru, kes lätlane, kes leedukas...) šampust ja läksime nendega koos peole tagasi. Sisehoovis oli veel eraldi pisike tuleshow ja pidu ise oli nüüd juba hoogsam. Tutvusime Kazashtani ja Kõrgistani inimestega (kes rohkem, kes vähem:D) ja teistega, kes peol siiani veel võõrad olid (nii rahvusvahelistele pidudele tihti ei satu ju:P).

Ühel hetkel otsustasime (tegelt ma ei ole päris kindel, et kes seda siis ikkagi otsustas) absinti proovima minna. See tähendas väga väikest seltskonda, kellega koos vanalinna suundusime. Tee peal käisime ka mingist pitsabaarist läbi, aga mis meie pitsast sai, seda ei tea vist keegi...

Hommikul tiriti mind äärmiselt vara voodist välja ja pisteti autosse. Sõitsime kõigepealt Pärnusse, siis meie maailma kõige paremate vanemate abiga koju ja õhtul Silveriga Tallinnasse.
Võin täiesti ausalt väita, et selles aasta esimesed päevad olid mu elu piinarikkaimad ja üllatusterohkeimad:D

Aga teinekord jälle, eksole?;)

HEAD UUT AASTAT!