Laupäev

Ärkasin hommikul selle peale, et linnud sõid akna ääres olevat makroflexi. Tõmbasin kardina eest, et kontrollida, et tegemist on ikka lindudega, mitte aknaplekki paigaldava isaga (sest eelmisel korral kui ma koputasin ja linnud toksimist ja krabistamist ei lõpetanud ja ma lõpuks vaatasin, tuli välja et polnudki linnud:P). Õues oli imelikult hele nagu udune... ja siis tuli välja, et see oli hoopis LUMI!!! Esimene lumi! Täiesti ootamatult! Nii lahe, nii lahe, nii lahe!:D

Uni oli kohe kiirelt läinud ja läksin rääkisin teistele ka oma avastusest. Hullult mõnus!:)

Pärast käisime Tommyga lund nautimas ja pilte tegemas. Kahjuks kaugele minna ei saanud, kuna metsas käis põdrajaht ja ma ei teadnud, kas ja kus nende koeri ka on.

Päeval käisime emaga poes ja vanaema juures. Ma polnud ikka tükk aega lumega sõitnud, aga auto oli imelikult raske (selle põhjus selgub pisut allpool). Vanaemal oli äärmiselt hea meel meid näha, kuna varem käisime iga nädal tal külas, nüüd polnud mitte keegi juba 3 nädalat käinud... Kõrvitsaid viisime talle ka. Siis läksime koju, sest juba kell 5 pidin juba Liina ja Tarmo juures olema ja enne seda oli vaja veel miljon asja teha.

Kodus panin ennast „kiiresti” valmis (selle hulka käis ka pahade kingade loopimine, sest nad lihtsalt olid jalas nii ebamugavad) ja siis vurasin Uulusse Kessukale järgi. Kessu seletas mulle enne tee ja keeramiskohad 2 korda ära ja siis ma sõitsin kenasti Metsakülla:D Helistasin Kessukale ja sain kinnituse oma kahtlusele, et olen ammu õigest kohast mööda sõitnud... Tagasi tulles käisin Uulust ka läbi ja helistasin iga nurga pealt, et kontrollida, kas ma õiges kohas olen.

Nii, sain Kessuka kätte, siis suund Kaubamajakasse – Kristi oli juba kohale jõudnud. Seal valisime häid asju ja nii muuseas saime Kessukaga endale mütsid ka! Kassapidaja oli tohutult lahe:)

Hakkasime linnast välja sõitma. K-Rauta juures hakkasid mingid poisid meile kõrvalt autost lehvitama. Me ei saanud aru, mis viga on (natuke noored tundusid ka meie jaoks:P), siis nad näitasid esimese ratta peale ja „ütlesid”, et kumm on tühi. Mõtlesime, et teevad nalja, aga keerasime igaks juhuks sama foori alt parklasse ja - oh üllatust! – oligi kumm tühi. Kohe täiesti lame oli!
Olukord oli siis selline, et olime seal kenasti kolmekesi tühja kummiga autoga ja keegi midagi teha ei osanud.... Helistasin Liinale ja hoiatasin, et jääme veel „natuke” hiljaks (kell oli siis umbes 18.30) ja seletasin ära põhjuse (õnneks polnud Diana&Co veel jõudnud, et me polnud viimased:))
Kristi helistas Agurile ja Kessu Kaurile, kuna Kristi jõudis enne, tuli appi Agur - vahetas ratta ära (kõigepealt oli vaja terve pagasnik tühjaks tõsta – selleks panime ülejäänud kola tagumisele istmele ja kingitused esimesele; siis ratas välja võtta, muud vajalikud asjad kätte saada ja pärast kõik vastupidises järjekorras uuesti teha) ja pani varukummile rohkem õhku ka sisse. Aitäh (nendele lehvitavatele poistele ka)!
Nüüd võisime teekonda jätkata.

Tänu Kristile leidsime Liina maja kiiresti üles. Tee on seal selline imelik, et kui auto vastu tuleb, siis tundub, et nagu vilgutaks kogu aeg tuledega. Ma jõudsin juba mõelda, et mis siis nüüd viga on:D

Liina ja Tarmo maja on niiiii ilus... ja hästi suur (tundus seest suurem kui väljast) ja kodune. Kui meie ekskursioon majas läbi sai, jõudisd Diana, Margus ja Ralf ka kohale. Pisike oli nii armas:)
Õhtu jooksul arutasime veel seda autovärki ja Tarmo naeris midagi, et mine jah selle naelkummiga parandusse ja ütle, et nad õhukummi ära parandaks. Ma mõtlesin, et sellepärast oleks imelik, et nii pika maa peale õhukumm täitsa katki juba ja parandada ei oleks enam midagi ja siis ta (või oli see Margus?) seletas, et sellel ei olegi õhukummi. Mul oli nii, et jajah, hahaa - ei ole õhukummi, eriti loogiline. Pärast tulin koju ja isa ütles, et naelkummidel ei olegi õhukumme, tuleb välja, et polnudki nali:D Ma ei saa aru, miks siis kõik lamedad ei ole? Kuidas need üldse autot kannavad?!

Pärast tagurdasin kenasti välja (täiesti ise(A)), sõitisn koju ja kandsin isale ette, mis autol jälle viga on. Mul ikka koguaeg juhtub midagi... See on ülimalt hea põhjus endale mitte kunagi autot osta - kogu aeg ainult mingid jamad...

Aga tegelikult oli tänane päev super ja loodetavasti näen hiljemalt novembri lõpus kõiki uuesti;)