Melbourne' reis - kolmas ja viimane osa :)

Esmaspäeva hommikul kolasime niisama linna peal ja õhtul läksime Linkin Parki vaatama. Väravas kästi mu uus fotokas kontserdi ajaks hoiupunkti anda, sest see pidavat liiga hea olema. Seda oli hea kuulda, aga ülejäänud õhtu jooksul piinasin hoopis Alexi fotokat...

Soojendajaks oli Austraalia ansambel Dead Letter Circus. Neid oli päris mõnus kuulata. Kui Linkin Park lavale tuli, tõusid enamus toolidel istujaid püsti ja terve kontsert mööduski seistes. Karin juba teab, aga see ansambel on laval hästi lahe - nad on hästi energilised ja panevad kaasa elama isegi inimesed, kes nende suurimate austajate hulka ei kuulu (sh mina).

Teisipäeval saime kokku Sophie ja Martiniga (Sophie elas ja töötas meiega koos Bundabergis ja Martin Jabirus). Käisime nendega lõunal ja meenutasime vanu häid aegu kuni pidime Alexiga oma pingviinide ekskursioonile minema.

Pingviinide ekskursiooni võtsime samast kohast kust Suure Ookeanitee oma ja kui buss meile järgi tuli, oli giidiks... Cameron! See oli nii naljakas, nagu oleks vana sõbraga üle pika aja jälle kokku saanud. Kõigepealt käisime ühes metsloomade pargis (Moonlit Sanctuary Wildlife Conservation Park), kus elus esimest korda lasin endale püütoni kaela panna! See oli umbes samasugune kogemus nagu krokodilli hoidmine - kuskil 10 sekundit pärast loomaga kokku puutumist pidin paluma selle omanikult, et ta oma lemmiku tagasi võtaks, sest kui ta liigutama hakkas, oli suht jube. Vähemalt nüüd tean mis tunne see on!

Edasi läksime jalutama - nägime emusid, vombatit (imelik notsu sarnane elukas), erinevaid linde, koaalasid, päris puhtatõulisi dingosid (kes näevad oluliselt ilusamad välja kui need, kes meil siin Jabirus karavanipargis ringi kolavad), kängurusid ja vallabisid. Vist saigi kõik... Vallabidele saime käest süüa ka anda, see oli nii lahe!

Hiljem sõitsime Phillipi saare otsa, et saaksime vaadet nautida ja pisikestest pingviinidest pilte teha (sest paraadi ajal ei tohi fotokat isegi kotist välja võtta). Kuigi alguses tundus, et seal ei ole eriti pingviine, nägime päris mitmeid. Tuli lihtsalt jalgtee alla ja küngastel olevatesse aukudesse vaadata. Kui kõigil pildid tehtud, kiirustasime tagasi bussi ja läksime paraadi toimumispunkti. Seal on kindlalt teada, mis kellast pingviinid maale tulevad ja erinevad teadetetahvlid näitavad aega paraadi alguseni. Veel on kohapeal suveniiripoed igasuguse pingviinideteemalise pudi-padiga ja kohvikud, et soovijad saaks pingviinide ootamise ajaks endale meelepärast kaasa võtta. Me otsustasime kohvi kasuks, sest juttude järgi pidi ootamise ajal suht jahe hakkama.

Ja nii me siis läksimegi oma kambaga tribüünide poole, millel inimesed juba kannatlikult pisikeste linnukeste saabumist ootasid. Üsna pea peale maha istumist nägime esimesi arglikke pingviine veest välja hiilimas... ja tagasi jooksmas! Pisikeste pingviinidega on ju see lugu, et nad arvavad, et absoluutselt kõik elusolendid (kaasa arvatud kajakad) tahavad neid nahka pista ja see õhtune veest välja tulemine on nende jaoks kõige ebakindlam aeg ja sellepärast nad ongi nii arad, et kui midagi kuskil liigub, jooksevad nad kohe tagasi.

Järgmisel korral oli sama kamp juba pisut suurem ja jälle tulid nad vaikselt veepiirist eemale... kuni keegi neist paanitsema hakkas ja tagasi tormas ja ega siis teised ei hakanud vaatama või uurima, et mis valesti läks, vaid terve kamp tormas suures hirmus tagasi vee poole. Üsna pea proovisid nad uuesti... kamp jälle natuke suurem... aga ei midagi! Jälle paanika ja ots ringi! Ja niimoodi umbes 10 korda.

AGA... üheteistkümnendal korral võttis esipingviinike oma julguse kokku ja pani pärast esimesi arglikke samme hullu jooksuga minema. Üllataval kombel võtsid teised kambaliikmed ka südame rindu ja püüdsid mitte maha jääda.

Ja siis tuli järgmine kamp pingviinikesi, kes tegid kõik täpselt samamoodi. Alati kui keegi tagasi minema hakkas, panid teised küsimusi esitamata hooga sellele järele.

Harvadel juhtudel leidus üksikuid julgeid pingviine, kes üksi või kahe-kolmekesi liivariba ületasid...

Kui nende edasi-tagasi siblimist oli juba küllalt vaadatud, läksime ringi jalutama, et pingviine lähedamalt näha - randa ehitatud laudteede all ja ääres leidus neid kohe hulgi. Vähemalt seni kuni mõni kilkama või jooksma hakkas (mis oli rangelt keelatud, sest see on loomakeste päris elukoht ja neid ei tohi igapäevatoimetuste juures häirida). Ei ole võimalik kirjeldada kui nunnud need imepisikesed pingviinid on!

Umbes 10-ajal õhtul hakkasime tagasi Melbourni sõitma ja keskööks olimegi linnas tagasi.

Järgmisel hommikul läksime otse Eureka torni - see on Melbourni kõrgeim hoone ja tuntud ka kui "klaasmaja". Maja 84 korrust on korterid, aga 88ndal korrusel asub vaateplatform, kus turistid linnavaateid nautida saavad. Lift sõidab megakiiresti, sest ta läheb otse 1. korruselt 88ndale ilma ühegi peatuseta.

Vaade tornist oli hea, aga me oleme vist igasuguste maaliliste kohtadega nii ära hellitatud, et kumbki meist ei pidanud seda "suurepäraseks". Pigem keskpäraseks, aga vähemalt on nüüd see kogemus ka endal olemas... Klaasplatformile, mis maja seinast eemale ulatub, me minna ei saanud, sest sel päeval just hooldati platformi. Natuke kahju oli, aga mis sa ikka teed...

Järgmisena läksime paadiga Yarra jõele sõitma. See oli küll puhas petukaup, sest pärast 5-minutist sõitu olid kallastel ainult tööstushooned ja kiirteed ja vaadata polnud midagi. Me lõbustasime ennast pildistamisega, aga seda turistilõksu küll kellelgi ei soovita.

Pärast suurt pettumust tuli suur rõõm - Melbourne'i Akvaarium on tõeliselt lahe koht ja sinna läheks hommepäev tagasi! Koht ise on jagatud "maailmadeks"- Antarktika, Imelik ja Imeline, Jõest Rifini ja Elusad Haid.

Antarktikas olid erinevad pingviinid jääl, pesades ja vees. Nad tundsid ennast ülimalt koduselt ja olid head meelelahutajad. Imelikus ja Imelises olid igasugused naljakad kalad (nt merihobu). Jõest Rifini alas saime ise katsuda haikala muna ja tähtkala (starfish), nägime erinevaid koralle (seal oli üks suur silindriline akvaarium keset tuba koos korallide ja kaladega) ja millimallikaid. Millimallikad on hästi lahedad vees, nagu polekski päris elusolendid. Kaheksajalg oli ka ühes pisikeses klaaskastis seina peal, aga ta oli oma iminappadega klaasi küljes ühes nurgas ja ei liigutanud kordagi kogu meie sealoldud aja jooksul...

Haide alas oli üks suur akvaarium, mille seest sai nagu tunnelist läbi käia. Haid olid väiksemad kui ma neid ette kujutasin, aga samas silt klaasi juures ütles, et klaas vähendab veidi. Mine sa tea nüüd kui palju see veidi on:)

Aga haide nägemise peale tekkis tunne, et päris looduses seda elukat näha ei tahaks - üsna kurja olemisega olid nad kõik seal. Akvaarium oli kohe kindlasti meie selle päeva ägedaim elamus.

Viimane selle päeva ürituseks oli meelelahutuskeskuse külastamine. Selles kohas on koos hästi palju erinevat infot ja seadmeid filmiajaloo ja videomängude kohta, aga kahjuks oli meil tohutult vähe aega ja enamus keskusest jäi uudistamata. Jõudsime proovida paarikümneaasta vanuseid videomänge ja teha oma Matrixi video. Seda saab vaadata sellelt lingilt: http://www.acmi.net.au/timeslice/Timeslice.htm?file=ts-20101215-bb9b73e7af94a6529fb294dd52f934a8.flv . See on umbes kümnes variant sellest, kuidas mina, Alex ja Sophie üritame teha Matrixi filmis nähtud liigutusi:D

Ja siis oligi aeg hostelist asjad haarata ja lennujaama minna. Lendasime jälle Tiger Airiga ja jälle jäi lennuk hiljaks, seekord ühe tunni. Darwinisse jõudsime umbes keskööks, sõime lennujaama kiirtoidukohas kõhud täis ja keerasime põrandale magama (sest meie bussini oli üle kuue tunni aega). Hommikul kella 6st läksime Jabirusse viiva bussi peale ja umbes 11-ajal olime tagasi oma karavanipargis...

Pärast tagasitulekut hakkasime jälle usinalt tööle. Pisut tähistasime jõule ka - saime kõik vaba päeva ja veetsime selle ülemuse kodus süües-juues. Austraalia traditsioonide kohaselt mängisime kriketit (ma hakkan sellest mängust juba vaikselt aru saama) ja Põhjaterritooriumile kohaselt nautisime vaatemängulist äikesevihma:)

Hetkel muud põnevat ei olegi - soovin kõigile head vana aasta lõppu ja saadan lõunamaiselt kuumad kallistused!