Melbourne' reis - teine osa

Reede hommikul kell 7.20 korjas meid hostelist peale Bunjip'i turistifirma giid Cameron. Meie reisikaaslasteks oli 2 Hollandist pärit noormeest (vennad), Inglismaalt pärit ema ja tütar ja Austriast pärit noormees. Giid oli austraallane.

Reisi esimene peatuspunkt oli kuulus Bells'i rand, mis on eelkõige tuntud populaarse surfamisvõistluste asukohana (toimub igal aastal lihavõtete ajal). Kui meie sinna jõudsime, oli ilm küll tuuline, aga 2 surfajat istusid õnnetult oma laudadel ja ootasid vahulained. Selle aja jooksul mis me seal veetsime vahulained kohale ei jõudnud...

Oma esimese Austraalia mao nägin ka Bells'i rannas ära. Tegemist oli mürgise pruunmaoga, aga meile usina pildistamise peale ei viitsinud ta isegi pead liigutada! Tegime jalad surfiranna-liivasteks, tutvusime oma reisikaaslastega (meid oli kokku 7) ja läksime tagasi bussi juurde.

Järgmine vaatamisväärsus oli Aireys'i abajas (Aireys Inlet). Seekord alustasime jalutuskäiku mäe otsas asuva majaka juures, käisime kõikvõimalikud kaldaäärsed turistirajad läbi ja läksime alla grillimiskohta lõunat pidama.

Kuigi me olime juba mõnda aega Suurel Ookeaniteel ringi vuranud (selle ametlikuks alguspunktiks peetakse Torquay linnakest), tuli esimene sellekohane silt alles kolmanda vaatamisväärsusena. Sildi juures oli ka ausammas teed ehitanud sõduritele. Meie giid rääkis kuidas esimesest maailmasõjast naasnud meestel ei olnud enam tööd ja Geelongi linnapea tegi fondi selle tee ehituse rahastamiseks, et sõduritele tööd pakkuda ja sõjas hukkunud sõduritele vääriline mälestusmärk ehitada.

Tee ametlik alguspunkt on siis Torquay linnake, kindla pikkuse osas ei ole austraallased veel omavahel kokkuleppele jõudnud, sest mõne hinnangul on Suur Ookeanitee ainult 243km pikk ja lõpeb Allansfordis, teised aga räägivad, et see on 271km okeaniäärset sõiduteed. Populaarsem on 243km-variant.

Ehitustööd algasid 19. septembril 1919 ja tee avati liikluseks 26. novembril 1932 (milline suurepärane kuupäeva valik!)

Edasi sõites tegime peatused Lorne ja Apollo Bay linnakestes. Mõlemad olid ilusad ja väga väikesed.

Tee peal oli võimalus värvilisi linnukesi toita (sellest loobusin ma ilma igasuguste südamepiinadeta, sest pärast seda kui Daretonis üks neist mu juukseid peast ära tõmmata üritas, mulle linnud enam ei meeldi), üks tahtis mu selja peale elama tulla, aga ma jooksin eest ära ja ta oli liiga aeglane. Suht naljakas oli:D

Aga samas peatuskohas oli 3 koaalat ja ma veetsin oma aja koaalasid imetledes. Sain targemaks ka seal - koaalad istuvad terve päeva ühe koha peal ja söövad oma eukalüptilehti. Kuna nende seedimissüsteem eriti hea ei ole, siis peavad nad lehtede seedimiseks magama. Kui üles ärkavad, söövad veel lehti ja siis magavad jälle. Kui ühelt puult lehed otsa saavad, ronivad nad teisele puule. Kuna nende aju on imepisike, siis ei mäleta nad kus nad eile olid ja mis tegid, et puude vahetamine tundub neile tohutu seiklusena. Umbes 20 tundi ööpäevast veedavad nad magades ja alla ei kuku nad sellepärast, et nad istuvad oksade kohtumiskohas ja nende käppadel on eriti tugevad küümised, mis neid puu küljes kinni hoiavad (sellepärast ei tohi looduses olevaid koaalasid torkima minna, et nad kasutavad küünistamist enesekaitseks ka). Ja veel, nad võivad tundidekaupa ühe koha peal istuda, sest neil ei ole istmikunärve, vaid ainult luu(plaat). Vot!

Meie ööbimiskohas oli megapalju koaalasid ja ma sain nende pildistamisega üsna kaua tegeleda. Õhtul tegime lõkke ja istusime selle ääres (suht külm oli muidu), mängisime poistega lauajalgpalli ja tegime (st. poisid tegid, ma olin moraalseks toeks) öösel pannkooke vahtrasiirupiga (see kraam on pannkookide peal täitsa maitsev).

Järgmisel hommikul sõitsime natuke, siis tegime peatuse, et ookeani ääres jalutada (et kõik ilusti üles ärkaks) ja siis algas ülisuurte suurte kivide vaatamise maraton:

1. Märtrite rand, Razorbac (ma püüdsin seda tõlkida, aga sõnaraamat annab nii erinevad nimed, et ma ei tea mis sobib) ja Loch Ardi mäekuru - need kõik kuuluvad laevahuku rannikualasse, sest vanasti juhtus seal pidevalt laevaõnnetusi. Kõige tuntum neist oli Loch Ardi laev, mille järgi üks mäekuru nime sai, sest selles kohas leidsid koobastes varjualuse 2 laevaõnnetuse ellujääjat.

2. 12 Apostlit - enne kui sinna üldse jõudsime, teatas giid meile, et tegemist on suht korraliku turistipettusega, sest selles kohas pole suuri kivimürakaid kunagi 12 olnud! Alguses oli 9, siis varises üks kokku (ja selle põhjuste uurimiseks korraldati korralik nõiajaht, sest valitsus arvas, et pahalased on kivile pommi alla pannud, aga tegelikult läks ta lihtsalt katki) ja nüüd saame ainult 8-t kivi imetleda. Nimi pandi selline lihtsalt selleks, et rohkem turiste kohale meelitada. Need jurakad asuvad piki randa ja päris lähedalt neid (ilma helikopteri abita) näha ei saa, aga isegi kaugelt on vaade muljetavaldav.

3. Londoni kaar - kunagi oli tegemist Londoni sillaga, aga 1990ndal aastal kukkus üks osa vette ja vaatamisväärsus nimetati ümber Londoni kaareks. Kokkukukkumise hetkel oli silla merepoolses osas üks paarike, kes kohe ka päästeametisse helistaks, et nad tagasi maa peale saaks, aga kuna mitte keegi ei uskunud, et silla kokkuvarisemine võimalik on, pidid nad tubli mitu tundi ootama. Lõpuks suudeti ametnikke veenda, et tõepoolest on nad sellel sillal lõksus ja siis saadeti helikopter neid ära tooma.

4. Saarte rand - Rand, mille vees on terve hulk suuri liivakive. Need olid pisemad kui 12 Apostli omad, aga mulle meeldisid viimased isegi rohkem.

Ööseks läksime seekord ühte Grampiansi rahvuspargis asuvasse kämpingusse. Õhtul mängisime piljardit ja lauamänge ja siis läksime ilusti magama.

Grampiansi rahvuspargi põhilisteks vaatamisväärsusteks on suured kivimäed, mis miljoneid aastaid tagasi olid Austraalia lõunarannikuks.

Hommikul oli esimene jalutuskäik Reedsi vaatluspunkti Rõdude juurde (The Balconies), mis varem oli tuntud kui "Surmalõuad". Tegemist oli suhteliselt lihtsa pühapäevahommikuse kõndimisega ja vaade raja lõpus oli ilus. Piltidelt on näha ka, miks lõugadeks kutsuti. Hollandi poisid ronisid kohe üle tarade ja nende lõugade vahele, et ikka paremat pilti saada. Ülejäänud nautisid tsirkust.

Edasi läksime MacKenzie kose juurde. Kosega oli selline lugu, et tugevate vihmade tõttu oli ta veidi suurem kui tavaliselt ja sellepärast oli suur osa turistiteest suletud. Meie 7-pealine kamp otsustas nüüd aga ühise ettevõtmisena üle piirete ronida ja koske õige nurga alt ka vaadata (sest sulgemise põhjuseks oli pahkluukõrgune vesi kahes kohas trepiastmetel). Ronimine oli vaeva väärt. Kui me tuldud teed pidi tagasi läksime, oli meie eeskuju järgijaid juba rohkem. Ma ei tea mis neist sai, aga meie vahele ei jäänud!

Järgmine ronimine oli juba veidi tõsisem - vallutasime Williami mäe. Selle tipp asub merepinnast 1168m kõrgusel ja ülesronimine oli korraliku trenni eest (meie esialgse asukoha ja tipu kõrgusevahe oli 247m). Nagu Austraalias kohane, näitasid kividel õige suuna kätte mahajoonistatud kollased noolekesed. Raja pikkuseks oli 3,6 kilomeetrit ja giidi sõnul olin ma esimene inimene, kes selle varbavaheplätudes ära ronis. Selle eest peaks vist igasuguseid tantsutunde ja puude otsas ronimise harjumust tänama...

Vaade mäe otsast oli võimas, kahjuks ei saanud me seda eriti kaua nautida, sest pisut peale tippu jõudmist hakkas vihma sadama ja meie eesmärgiks oli enne paduvihma saabumist tagasi maa peale jõuda (sest vihmaga muutuvad need siledad kivid eriti libedaks).

Pärast allajõudmist lõppes vihmasadu ära ja läksime ühele tavalisele jalutusrajale ka. Eriti kaugele me ei jõudnud, sest seal oli üks suur kivi ja me kõik tahtsime sinna otsa ronida. Mõeldud-tehtud. Kui alla saime, oli aeg tagasi minna.

Viimaseks turnimiseks meie ekskursioonil oli Pinnacle (sõnaraamat annab tõlkeks Tornike, aga ma nimetan seda edasi Pinnacle'ks). Siin oli teekonna pikkuseks 4,2km, aga tõus ei olnud nii järsk (üles minnes 110m, alla tulles 280m). Alustasime Sundiali parklast ja pärast tipu vallutamist läksime edasi Wonderlandi parklasse. Tee peal nägime jällegi lugematul hulgal ilusaid kivimägede vaateid, aga tipust avanev pilt oli minu jaoks kerge pettumus, sest eelmistes kohtades oli alati tipust kõige ägedamad kohad näha, aga siin oli üles-alla ronimisel oluliselt rohkem vaadata kui päris tipus. Tagasiteel kõndisime Suures Kanjonis - tuleb välja, et Ameerika pole ainuke maa, kellel Suur Kanjon on!

Pärast karmi mägironimist tegime Wonderlandi parklas lõuna.

Viimaseks vaatamisväärsuseks sellel ekskursioonil oli Brambuki Kultuurikeskus ja selle juures asuv looduspark. Alustasime pargist - seal leidus mustmiljon lendavat rohutirtsu, mõned emud, hulgaliselt kängurusid ja paar parti. Metsarada ise oli ka hästi ilus. Kultuurikeskus ise eriti huvitav ei olnud (sest pärast nelja kuud Kakadu rahvuspargis elamist mulle ei meeldi aborigeenid enam), aga välja tulles nägin rohuplatsil lähedalt nelja känguru. Vat see oli lahe!

Ja siis hakkasimegi tagasi sõitma. Läksime läbi Ararati ja Ballarati linnade ja siis järgnes palju magamist ja olimegi Melbourne's!