.:Eve maailm:.: Egiptuses:)

Kohale jõudsime umbes 1-ajal öösel. Õues oli pime, aga sooja 20 kraadi. Päris mõnus:)

Esimene asi, mida lennukist maha astudes tähele panin, oli imelik lõhn. Selline viiruki ja magusa lõhnaõli ja maitseainete segu. Hästi imelik...

Ootasin hullult räpast lennujaama, aga see oli täiesti tavaline. Milline kergendus!:D

Saime kohvrid kätte ja läksime oma bussi. Meie bussiga viidi kohale 5 hotelli inimesed ja meie hotell oli viimane, et saime päris palju kohe ringi sõita. Teed olid ikka eriti imelikud - kõik valgustatud, aga mitte ühtegi valgusfoori! Igasuguste fooride-märkide asemel oli erinevate sõidusuundade vahel kõrgem osa ja buss sõitis kogu aeg edasi-tagasi (vähemalt nii mulle tundus). Enne pööramiskohti olid "lamavad politseinikud" ka, tõenäoliselt turvalisuse huvides.

Vaadata eriti midagi ei olnud - tee ääres paistsid ainult kivi- ja liivahunnikud (mis peale 10-minutilist sõitu enam eriti põnevad ei olnud) ja lennujaamaöö aitas ka kaasa ja ülejäänud tee magasin maha. Ärkasin vahepeal, kui kuskil inimesi maha panime. Sain teada, et sealsete hotellide ees istuvad pidevalt spetsiaalselt sätitud laua taga mingid mehed. Nende funktsioonist ma aru ei saanud...

Ühe hotelli juures tuli meie kohalik giid järsku bussi ja küsis: "Kas siin on keegi Künnapase-nimeline?" Ma muidugi kohe reageerisin ja siis ta lahkelt seletas mulle, et keegi oli mu kohvriga ära läinud, aga siis ikka avastanud ja see tuuakse nüüd kohe bussi tagasi. Imestasin pärast ikka tükk aega, et kuidas saab enda kohvri pähe võtta minu oma, kui mul on selle küljes lisaks lennujaamalipikutele ka üsna suurte mõõtmetega nimesilt. Eks lennujaamaöö mõjub igale inimesele isemoodi... aga tõestatud sai jällegi , et kui midagi juhtub, siis ikka minuga (või minu asjadega)!:D

Meie hotell oli ilus... registreerisime ennast ära ja saime endaga kaasa kohaliku, kes kohvrid ära vedas ja meid tuppa juhatas. Tee toa poole läks õuest läbi ja tundus olevat väga pimedas ja väga kaugel. Suht jube oli (sest enne reisi rääkisid vist kõik tuttavad, et kui ohtlik ja hirmuäratav ikka kahel tüdrukul omapead sellisesse riiki minna on).

Tuba ise oli väike, hämar ja imelik. Kohalik seletas igasuguseid asju ja õpetas seifi kasutama. Seif ei töötanud. Kutt lubas registratuuri öelda. Maksime talle jootraha ja ta läks ära. Varsti koputas keegi uksele - see oli sama kohvrikutt. Ta ütles, et sööklas saab süüa ja andis enda telefoninumbri, igaks juhuks, noh, et kui midagi teha tahame. Tänasime info eest ja ta läks minema, aga me jäime tuppa, sest lennukitoidust oli veel kõht täis.

Tutvusime olukorraga: toa põrand tegi asjad oranžiks, plaatide peal oli sipelgas, dušš ei töötanud normaalselt, sooja vett pidi terve igaviku ootama ja kraanist tuli soolast vett. Lisaks sellele tundusid inimesed hirmuäratavad...

Mõtlesime mõlemad, et see lend oleks võinud täiesti ära jääda. 25 tundi sellise koha nimel ei ole kindlasti väärt ootamist... Otsustasime magama minna, aga kuna uks lukku ei käinud (ainult ukseketi-sarnane asi oli), panime igaks juhuks toas olnud väikese laua ukse ette. Pidavat ju kahtlane koht olema, siis vähemalt kuuleme, kui keegi tuppa tulla üritab.

Hommikul sööma jalutades sain teada, et põranda teeb oranžiks meie kõnnitee, ust saabki ainult seestpoolt ilma võtmeta lahti teha (ehk väljastpoolt tulles uksenupp ilma võtmeta ei keera) ja et enamikesse majadesse viib veelgi pikem tee. Inimesed tundusid suht pealetükkivad (tundus, et KÕIK hotellitöötajad tervitasid ja uurisid, kuidas läheb...), aga oluliselt ohutumad kui eelmisel õhtul.

Samal päeval oli meie kohaliku giidiga infotund, kus tuli ebameeldiva üllatusena välja, et ekskursioonide hinnad on peaaegu poole kallimad, kui enne internetis üleval olid. Võtsime siis reedese Abu Galumi reisi ja Moosese mägi ja ATV-safari jäid ootama järgmist soojamaareisi...

Kohalik egiptlasest giid andis enda numbri ka. Et kui midagi huvitavat teha tahame või peole minna või midagi...:D

Samal päeval tutvusime oma lähinaabruskonnaga ja uurisime linna peal hindasid, et hiljem teaks, millega üldse kaubelda saaks. Ühe hennamaalingu koha otsisin ka välja, et kui lõpus raha üle jääb, lasen teha. Etteruttavalt võin öelda, et ei jäänud:D

Põhimõtteliselt olid meie naabruses ainult hotellid ja poed. Õhtul oli hotelli laval etendus tule ja naelte ja klaasikildudega. Mul pilte sellest kahjuks pole, aga täiesti kreisi mees oli. Päriselt ka! Seda etendust tahaks veel näha.

Teisel päeval käisime kaugemal poodlemas. Siis saime teada, et tegelikult on lähedal ka turg. Sinna plaanisime hiljem minna.

Saime tunda ka kohalike külalislahkust - neil on sellised lõhnapoed, kuhu nad inimesi külla kutsuvad ja siis saab igast asju Egiptuse kohta teada. Alguses oli hirmutav, aga pärast oli päris põnev. Ahjaa, poeomaniku nimi oli Adam:D

Õhtupoole käisime Naama Bay's. See on väike poodlemis-ja pidutsemislinnake. Meie tegime sellele suht kiirelt ringi peale, sest sealsed müüjad olid veel pealetükkivamad ja midagi eriti ilusat silma ei hakanud... Aga linn ise oli ilus - merekaldal, rannas oli palju söögikohti ja kui hämaramaks läks, oli hästi palju tulesid ja värki. Läksime tagasi hotelli.

Õhtul pidi lähedalasuvas hotellis olema Eesti pidu. Läksime sinna. Lahe oli see, et me ei pidanud taksot võtma, vaid hotelli bussijuht viis meid bussiga väikese raha eest ära (vähema eest, kui Eestis sisseistumine üldse maksab:D). Kohapeal oli palju eestlasi ja spetsiaalne meelelahutusprogramm - selle hotelli ürituste korraldamise meeskond koosnes eestlastest ja nad tegid terve õhtu jooksul erinevaid Eesti artiste järgi. See oli nii lahe:D

Öösel pakuti torti ka, sest tuli välja, et tähistati Madis Malki sünnipäeva (tundub, et mu sünnikuupäev on päris popp:P). Palju õnne talle ka, aga torti ma siiski ei proovinud. Pidutsesin niisama. Mingi aeg öösel läksime tagasi oma hotelli.

Aaa, ja terve päeva jooksul sain mõnusa hulga õnnitlussõnumeid. Mulle hullult meeldis. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid!

Neljapäeval vist päevitasime terve päeva... ei mäletagi enam... Õhtul kui päike looja läks (ehk siis umbes 17-ajal) pakkisime ennast kokku ja läksime oma linna poodlema. Nüüd käisime Il Mercato kaubanduskeskuses ja turul ja niisama tänavapoodides, et kodustele ka igast ilusaid asju viia.

Veel ühes lõhnapoes käisime ka. Tegelikult poleks läinud, kui oleks teadnud, et see lõhnapood on, aga kutt "oli hädas" ja tahtis, et me ta poele eestikeelset tervitust tõlkida aitaksime ja ei saanud ju teda aitamata jätta. Tegelikult oli tegemist, nagu juba öeldud, lõhnapoega ja tüüp tahtis meiega lihtsalt vestelda. See reklaam oli lihtsalt külalisteraamatusse eesti keeles kirjutamine, aga selle eest rääkis ta Egiptuse ajaloost ja vastas igast küsimustele. Seekord teed ei pidanud jooma, saime limonaadi hoopis:)

Aga see poekutt oli lahe (kõige lahedam kohalik, keda seal nägime) ja me vist istusime mingi pool tundi seal. Lõhnade demonstratsiooni saime. Jälle. Ära minnes olime nagu lõhnapoest tulnud:D

Reedel käisime kõrbes džiipidega sõitmas. Need autojuhid on seal täiesti hullud! Mitu korda oli selline tunne, et ma-tahan-kohe-maha-minna! Ja kui see hetk üle läks, oli:"Wiiii!" :D

Hästi lahe oli see, et sõitsime liivamäe poole ja siis meie kohalik giid ütles inglise keeles, et sõidame sealt nüüd autoga üles, ma istusin täpselt juhi taga ja kui mäe juurde jõudsime ja juht hoogu maha ei võtnud, ütlesin:"Ei lähe!", vastas meie autojuht (kes oli, muideks, kohalik) puhtas eesti keeles:"Lähme-lähme!" ja sõitsime autoga mäkke!:D

Ja siis kui enam edasi ei saanud, vajusime alla tagasi. Tegelt oli see päris lahe, aga alguses mõtlesin küll, et juht on ikka täiesti loll peast:D

Pärast ronisime terve kambaga mäest üles ka. Ja tulime alla tagasi. Lihtsalt niisama:D

Beduiinide juures peatusime ka, et nende leiba süüa ja teed juua. Tee ei olnud eriti ahvatlev, aga leib oli lavaši maitsega.

Peale lõunat jõudsime lõpuks ometi kaamlite juurde! Lõpuks ometi, ma ütlen!

Meid pandi kaamlite peale istuma ja siis hakkasid nad kordamööda üles tõusma. Kui kõik üleval, tuli välja, et mu kaamel on kamba juht! Läksime siis ilusti, kohalik kutt hoidis mu kaamlit nööri otsas ja kõik teised kõmpisid meie järel ja siis järsku kutt tuleb mu kõrvale ja annab nööri mulle ja läheb minema. Et nagu... misasja?! Pisipaanika! Ma nägin esimest korda kaamlit ju!

Õnneks oli kaamel targem kui mina ja kõndis kindlalt oma rada pidi edasi. Kui liiga mere poole läks, tuli paanika tagasi, aga kaamlitüüp käis teda aeg-ajalt patsutamas ja siis ta läks normaalselt ikka. Kohale jõuda oli isegi nats kahju, mu kaamel oli nii armas... Kui kunagi tagasi lähen, tahan veel kaamliga sõita!

Edasi tuli snorgeldamise osa. Ma seda ei tee ja kuna vesi oli ujumiseks liiga külm, päevitasin nagu enamus rahvast niisama kaldal. Mingi aja pärast sõime lõunat ja sõitsime tagasi hotelli. Seekord mööda asfalti.

Õhtul oli meie hotellis MTV-show, kus meie ürituste korraldamise meeskond erinevaid esinejaid järgi tegi. Käisime enne seda jälle linna peal ja sellepärast nägime heal juhul poolt etendust, aga see oli hea.

Laupäeval vist päevitasime jälle... ei mäleta, et midagi asjalikumat oleks teinud... võib-olla käisime linna peal ka. Peaks mainima, et selleks ajaks olime täiesti ära harjunud sellega, et kõik taksojuhid taksot pakkusid, et kõik mehed kommenteerisid, kõik müüjad vestlust alustada püüdsid ja et ühtegi kohalikku naist kuskil ei olnud. Päris hubane väikelinn oli. Õhtul käisime oma hotellist leitud sõbra Chicoga kõrvalasuvas hotellis peol. Kuna me olime seal peaaegu kogu aja kolmekesi (+DJ), võis seda pidada meie erapeoks. Vähemalt lollitada sai kõvasti. Chico oli lahe!:D

Pühapäeval viimane päike ja koju tagasi. Hoolimata sellest, et nädala sees mõtlesin mitu korda, et täiesti arusaamatu, miks inimesed mitu korda samasse kohta reisivad, oli lennuki õhku tõusmise ajal veidi kahju... oleks tahtnud kauemaks jääda. Päike oli super, inimesed megasõbralikud ja koht nii ilus ja hea ja soe.... Ja nii palju jäi ju nägemata!

Järgmisel korral tahan raudselt igasuguseid asju teha ka (mitte niisama vedeleda) ja käin kindlasti Kairos ära ja Moosese mäel ja sõidan ATVdega ja seda kuulsat kõrbekobrat tahaks näha, mille eest eestlasest giid hoiatas ja seda värvilist kanjonit ja sfinksi ja püramiide!

Aga sellest reisist mälestuseks jäid mõned meened, mõned pildid, kerge päevitus, 5 noormehe telefoninumbrid ja igatsus sooja järele...:D