Lennujaamas...

Laupäeval käisin veel ilusalongides ennast enne reisi ilusaks tegemas ja pakkisin oma asjad lõplikult kokku. Siis oli maas ainult natukene lund.

Pühapäeval läksin Kristiinesse raha veel juurde vahetama ja kuna sealt läbi lumesaju jube paha Mustamäe poole tulla oli, otsustasin minna läbi linna ja vahepeal Kaubamajast ka läbi hüpata. Pean ausalt tunnistama, et see ei olnud kõige nutikam otsus - lume või mingi muu põhjuse tõttu sain linnas umbes 30 minutit trolli oodata. Ei olnud soe ja kell oli ka juba nii palju, et pidime juba paari tunni pärast lennujaama poole liikuma hakkama. Olin valmis juba taksosid läbi helistama hakkama, aga õnneks hakkasid trollid jälle tööle ja sain ilusti tagasi. Tee peal nägin kolme autot, mis liiga kõrgessse lumme kinni olid jäänud.

Ühikas tegin kiire ülessoojenemise ja helistasin veel lennujaama, et kas meil ikka on mõtet sinna kohale ronida või tühistatakse meie lend ära. Lennujaamatädi ütles, et tulge ikka kohale. Pakkisime ennast sisse ja hakkasime minema.

Tee ühikast Keemia peatusesse oli päris hea trenn - peaaegu 20-kilose kohvriga mitusada meetrit lund künda nõuab ikka korralikku võhma. Õnneks hakkasime tugeva ajavaruga minema ja jõudsime enne trolli peatusesse kohale. Nautisime oma õhukeste riietega veel natuke lumesadu. Kui troll lõpuks kohale jõudis, astusime sinna lumememmedena sisse, et uuesti üles soojeneda.

Linnas käisime vaatasime lennujaamabussi kellaaja ära ja kuna selleni veel aega oli, läksime Hessi sööma. Hea soe oli:)

Bussi oli juba hea oodata - Viru keskuse klaasuste vahel oli hea soe. Bussis oli hästi armas koer. Bussijuht ei olnud armas - kuna ta kartis lumme kinni jääda, siis selle asemel, et lennujaama ette sõita ja meid seal kenasti välja lasta (et meil 2 sammu minna oleks, nagu meie ideaalne väljamõeldud plaan oli, et ei peaks raskeid kotte vedama) jäi ta Tartu maanteel foori juures seisma ja teatas, et tema sinna ei keera ja et võime maha minna. No tere hommikust! Jälle vaja suurt kohvrit lumes vedada... järgmiseks korraks muretsen kelgu selle vedamiseks, sest ratastest pole eriti kasu!:D

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - jõudsin mina mingi 3 sammu oma kohvriga edasi puhkida, kui astus ligi üks viisakas noormees ja küsis, et kas saab mind aidata. Ega ma siis kade ei olnud:"Jah, palun!", sest see kohver oli minu jaoks lumise tee peal ilmselgelt liiga raske. Tubli noormees tassis mu kohvrit ja temaga kaasas olnud naisterahvalt sain mäest üles minemise tee peal teada, et täna toimuma pidanud 4-st Egiptuse reisist on ainult 1 ära saanud lennata (või oli see maanduda...), sest ilm on lihtsalt nii hull. Aga korraliku optimistina ei lasknud ma ennast sellest infost häirida, sest me pidime ju soojale maale minema, mitte koju tagasi! Tänud viisakale noormehele ja läksime Kädiga sisse.

Lennujaam oli rahvast täis. Enamus ootasid Estonian Airi leti juures. Need olid tõenäoliselt ärajäänud lendude omad. Mingi pikk järjekord oli taga Estraveli leti juures. Võtsime sinna järjekorda, et oma viisasid saada. Kuna saba eriti ei liikunud, jõudsime vahepeal mõlemad oma märjad jalanõud ära vahetada ja ma sain isegi ristsõna ära toodud. Kuna siis hakkas see niisama istumine vaikselt ära tüütama, läksin leti juurde vaatama, et äkki saame need lehed ette ära täita, et siis läheb veits kiiremini. Ja üllatus-üllatus - me seisime kogu selle aja vale leti ääres:D

Õige koht oli paar letti edasi (mille see pikk saba enne ära varjas) ja selle nimeks oli hoopis Estour!:D

Läksime siis hoopis sinna ja kuna olime esimesed, saime üsna kiirelt viisad kätte. Väike segadus oli ka (nagu tavaliselt) - letitagune naisterahvas küsis meie vautšereid näha. Ma teatasin rõõmsalt, et pole neid veel kätte saanudki. Ja siis jõudis mõistus ka jutule järgi ja tuli meelde, et vautšerid ongi meie piletid. Veits piinlik, aga õnneks ma teda tõenäoliselt ei kohta ma teda enam mitte kunagi, et pole probleemi:)

Järgmine järjekord oli lennule registreerimise oma. Seal kohtusin Reena ja tema kaaslasega, kes tulid samale lennule, et sealt edasi Jeruusalemma (oli vist...) minna. Reenalt sain veel juurde igasuguseid teadmisi Egiptuse kohta. Saime oma piletid kätte ja läksime sisse ära. Ma polnudki enne lennujaama uues osas käinud. Pehmed põrandakatted olid armsad, tekitasid päris hubase mulje (alles hiljem sain teada, et pole roosi ilma okasteta - nende katete peal kõndides sain igalt poolt elektrit. Eriti internetipostidelt!).

Varsti saabus teade, et meie lend on halbade ilmastikuolude tõttu edasi lükatud. Võtsime kohvikust head-paremat ja vaatasime telekat. Enam ei mäletagi, kas edasi tuli enne lennu hilinemise teade või söögivautšerite jagamise teade, aga ülejäänud öö möödus nii, et iga 4 tunni tagant anti meile söögitalongid ja erinevate vaheaegade tagant teavitati sellest, et halbade ilmastikuolude tõttu lend hilineb.

Mingil aja pärast tundusid lennujaama toolid päris ahvatlevatena ja leidsime endale koha, kus magama heita. Mina ärkasin hommikul selle peale, et kuulsin inimesi imestamas selle üle, et nii palju rahvast lennujaamas magab:D

Varsti saime hommikust süüa. Ja lendu lükati jälle edasi.

Päris mitu tuttavat nägu oli ka, kellega sai juttu ajada. Kui muidu kokku ei saa, siis tormises Tallinna lennujaamas ikka:D

Pillekas rääkis, et neid oli varem isegi lennukisse lastud ja siis seal kõhud täis söödetud ja 5 tundi oodata lastud ja siis uuesti koju tagasi saadetud, et nad hommikul tagasi tuleks. Mulle meeldis meie variant rohkem - vähemalt ei tekitatud asjatult lootust... :)

Pean tunnistama, et muidu oli lennujaamas täitsa hea olla - tuba oli soe, igal pool klaasseinad, läbi mille sai vaadata ilusat lumesadu (hea küll, lumetormi) ja lahedaid lennukeid (millest mõned isegi liigutasid! Lennukid on mu kõige lemmikumad suured masinad, kui keegi veel pole aru saanud:D), telekat sai ka vaadata, ainult et kanali vahetamiseks pidi ühe teleka alt teise juurde kolima:D

Ja internetti saime kasutada, sest uues lennujaamas on selleks spetsiaalsed postid. Et kokkuvõtlikult on minu jaoks on lennujaam niisama "hängimiseks" päris mõnus koht:D

Esimest korda öeldi meile lennu väljumise ajaks mingisugunegi kellaaeg esmaspäeval 14-ajal. Siis teatati meile, et lend väljub kell 16.50. Olime juba väga elevil ja teatasin kõigile, et saame kohevarsti minema, aga... ei saanud. Halvad ilmastikuolud (see on midagi uut!:D). Veits tüütuks muutus juba.

Umbes 18 ajal hakkas meie lennu rahvas juba tõsiselt närviliseks muutuma ja igaüks helistas oma reisikorraldajale (kuna lennujaamatöötajad ei osanud meie lennu kohta midagi öelda ja isegi tabelist oli meie lennu info täiesti kadunud). Minu reisikorraldaja oli õnneks väga asjalik ja tema poolt antud info läks reaalsusega kokku ka. Umbes 20-ajal saabus meie lennuk lennujaama. Kauaoodatud masin võeti lennujaamarahva (ehk siis nende 186 inimese, kes ööläbi lennujaamas passisid) poolt vastu rõõmsa aplausiga!

Lõpuks lasti meid ka lennukisse ja meie teekond sooja päikese poole algas kell 20.30. "Kõigest" 25 tundi peale lennujaama saabumist...