Rabajooks

Ühel kaunil päeval saatis Kristi meile kirja, kus kutsus üles osalema 70-ndal Rabajooksul. Kristi ja Maris otsustasid kepikõndi teha, ma mõtlesin neil niisama kõrval sörkida, aga kui töö juures oma jooksuplaanist rääkisin ja Kristjan väitis, et ilma eelneva treenimiseta ei saa nii pikka vahemaad joosta, otsustasin iga hinna eest joosta.

Hoolimata sellest, et päev varem oli vihmane ja külm, säras pühapäeva hommikul ilusti päike. Kristi tuli võttis mu peale, läksime kohale ja võtsime oma kiibid. Järjekorras nägin Kadrit, kes tubli aktivistina igale poole jõuab. Tema püsiv positiivsus kinnitas veelkord, et tegemist on täiesti läbitava vahemaaga ja sisendas vajalikku lisaenergiat. Varsti jõudis Maris ka kohale ja läksime starti.

Kohe üsna alguses jäid Maris ja Kristi must tahapoole, sest ma ju ikkagi jooksin (mis sest, et aeglaselt). Esimese kahe kilomeetri läbimine oli täiesti jube - iga sammuga tundus tempo aeglasemaks jäävat ja iga järgnev väike küngas tegi sammu veel aeglasemaks. Kui jõudis kätte kolmas kilomeetripost, tundus elu juba täitsa ilus - jooksin oma rütmis (mul hakkab jooksmise ajal alati peas üks ja sama viisijupike ketrama ja siis ma selle järgi jooksengi:D) ja isegi vahepeal-kõndivad-vahepeal-spurtivad lapsed ei seganud seda. Juua oleks ainult tahtnud, sest jalad hakkasid vaikselt krampi minema.
Kui krampiminemise-mõte juba mööda minema hakkas, hakkasin teisi inimesi jälgima (tohutult kirju seltskond oli ja see oli nii lahe) - mõned olid tulnud 4-6 inimese pundiga ja sörkisid koos, siis olid lastega emad, kes pisikesi vahepeal süles vedasid, et kiiremini edasi saada, lastega isad (neid nägin ainult poistega), kes jooksu kõrvalt õpetus- ja innustussõnu jagasid, kärudega emade pundid, kes tõenäoliselt niisama jalutama tulid, pensionärid, kes tegelikult päris hea tempoga jooksid, mp3-dega inimesed, kes niisama omas mullis sörkisid ja loomulikult need kiired jooksjad, kes kõigist mööda tuiskasid ja oma pulsikellasid vahetpidamata kontrollisid. Kindlasti oli seal veel hästi palju erinevaid inimesi, aga kõiki ei jõua ju märgata.

Üldmulje rajal oli tohutult positiivne - nagu oleks ühine eesmärk, et kõik lõpetavad võimalikult hea ajaga. Hästi mõnus oli joosta. Ja siis tuligi juba 6-s kilomeetripost. Lisasin pisut tempot ja lõpetasin ajaga 41:17.

Finišikoridori lõpus andsin oma kiibi ära, võtsin tädikeselt mälestuseks vimpli, venitasin pisut, läksin võtsin sooja jooki ja jäin Marist-Kristit ootama. Kui nad kohale jõudsid, vaatasime autasustamise ära ja läksime koju tagasi.

Protokollilehelt sain pärast teada, et mu koht oli üldarvestuses 856-s, naistest 235-s. Aja peale jooksjaid oli 1170 (nendest 396 naised) ja osalejaid kokku 1426. Aprilli lõpus toimub juba uus rabajooks, millel tahaks ka kindlasti osaleda:)