Ekstreemsport - õmblemine!

Üsna pea peale ärkamist hakkas kohusetundlikus painama ja otsisin üles oma kollase seelikuriide - esmaspäevaseks trenniks pidid kõigil seelikud valmis olema. Jõudsin juba lõike leidmiseks päris palju Googeldada, kui avastasin, et tegelikult on mul olemas üks sobiva lõikega seelik ja seda võikski kasutada. Ülemise osa kuju joonistamine ei olnud eriti raske, kokku õmblemine ka mitte (kuigi aega võttis ikka kenasti). Kui ülemine pool peaaegu valmis, helistas ema, et saan endale varsti Kevini.

Ei läinud kaua aega, kui sugulased juba kohal olid. Kevin on ikka nii lahe!:)
Käisime siis koos aiale ringi peale, möllasime võililledega, otsisime putukaid ja korrastasime teepealsete kivide loogikat. Vahepeal käis Heli ka pisut mängimas. Aga Keviniga on nüüd eriti lahe sellepärast, et nüüd ta saab väga hästi jutust aru ja tema enda jutt on ka juba suht mõistetav.

Varsti tulid ema ja Karin ja siis pidin pisikest jagama hakkama. Jagamine õnnestus meil väga hästi. Õhtul tulid Pille-Aimar-Keity ja viisid lapsukese ära.

Pärast seda jätkasin õmblemisega. Ühe täiesti tavalise sammuga laua poole liikudes tundsin talla all torget ja kuulsin krõpsatust. Kui jala üles tõstsin, tuli välja, et olin endale nõela jala sisse astunud ja seda nii ilusti, et nõel oli korralikult sees ja niit väljas.
Hakkasin kiirelt (samal ajal nõmeda õnnetuse pärast naerdes ja valu üle nuttes) ennast riidesse panema, et emaga alevisse kiirabi juurde minna. Kõik riided olid loomulikult kadunud ja pea pesemata ja juuksed sassis. Selleks ajaks, kui alevisse jõudsime, olid silmad ka juba nutmisest päris punased:D

Natuke aega pidime ootama ja siis tuli kiirabiauto. Näitasin oma kanna ette, nad püüdsid natuke seda sikutada (see oli eriti valus) ja siis soovitasid ikkagi Pärnusse sõita, et saaks röntgenpildi teha ja vaadata, kas nõel on terve või läks pooleks.

Pärnus seletasin oma mure turvamehele ära, see kutsus õe, seletasin talle. Siis tehti paberid ja sain arsti juurde. Seletasin talle uuesti. Edasi saadeti mind röntgenisse. Tuli välja, et nõel on küll ühes tükis, aga tagurpidi sisse läinud - niidiga ots eespool.
Läksime siis läbivaatuse ruumi. Seal tehti talla alla tuimestus (mis ei olnud nii valus kui nõela peale astumine) ja arst hakkas mu jalga nokkima, sõbralikud õed askeldasid ka. Õnneks olin ma kõhuli ja ei näinud mitte midagi. Vahepeal kontrolliti, et ega mul valus ei ole. Mingi hetk kutsuti juurde teine arst, kes ka midagi tegi. Siis tuli see teine arst mu juurde ja ütles, et nii nõela kätte saamine ei õnnestu ja et on vaja minna üles opisaali, kus on radioloogiaaparaat (on vist õige? see röntgenimasin, mis ei tee pilti, vaid näitab samal ajal jooksvalt).

Mulle toodi operatsiooniriided, seoti jalg kinni ja sõidutati ratastooliga teisele korrusele. Tooli vahetasin laua vastu ja sellega sõidutati mind õigesse saali. Seal tuli juba järgmine arst (vähemalt minu arvates oli se uus) ja vaatas üle. Jälle valmistati ette (nüüd pandi jalale see opilina ja mulle mingi kiirguse (kiirituse?) kaitseks spetsiaalne tekk) ja hakati surkima. Vahepeal oli valus ka, arst ise ütles, et järelikult lõikas kuskile nõela lähedale. Varsti said nad selle tigeda nõela kätte. Nad veel naersid, et niiti on veel küljes, et kas tahan kaasa võtta, aga ma jätsin selle sinna. Nüüd mõtleb 2 korda järele enne kui kellegi jala sisse ronima hakkab!:D
Siis kontrolliti sellesama masinaga, et nõelatükke sisse ei jäänud, tehti jalg korda, sõidutati lauaga välja, vahetasin laua tooli vastu, sõitsime alla, panin oma riided tagasi, sain arstilt paberi ja käsu/soovituse 2 nädala pärast oma perearsti poole pöörduda (et niite välja võtta). Tohutult hea tunne oli ilma nõelata ära jalutades - aitäh sõbralikule kiirabipersonalile!

Sõitsime emaga koju tagasi. Ta leidis vaiba seest selle nõela teise osa. Nüüd on krõpsatus ka loogilise põhjuse saanud. Leitud tükk seisab mu kapi otsas kaneeliküünla alla ja ootab oma saatust.

Aga homme õmblen jälle! Seekord järgin väga täpselt ohutusnõudeid:P