Kellavere

12. oktoobri varahommikul alustasime TTÜ juurest ekskursiooni Kellavere poole. Põhjuseks oli seal leiduv radar.

Kohalesõit kestis umbes 2,5 tundi ja sel hetkel, kui märkasime juba radari kuplit paistmas, ilmus meie ette politseiauto. Tuli välja, et täpselt sel ajal, kui meie sinna jõudsime, langetati seal mingit ohtlikku puud ja meie pidime senikaua ootama. Ei läinudki väga kaua, kui saime teed jätkata.

Selle kupli juurde, mis kaugelt paistis, tuli tegelikult veel mingeid pisikesi külateidpidi sõita.

Kohapeal ootas meid umbes 3-meetrise aia sees asi, mis meentuas
künka peale lükatud hiiglaslikku sõjaväerohelist jalgpalli.



Onu, kes meile värava peale vastu tuli, raporteeris väga lahedalt. Sellist asja olin varem ainult telekas näinud:)
Enne väravast sisselaskmist kontrollis ta kõikide dokumente nagu piiripunktis. Seejäral lasi ta meid esimesest väravast sisse. Teise värava juures ta meid enam ei kontrollinud, aga majja (või siis radarialusesse mäekesse) jõudes kontrolliti jälle kõik üle ja igaüks pidi ka allkirja andma.

Majas ootasid meid juba ülesrivistunult 4 (või oli 5?) noort kaitseväelast. Nendel (eesotsas leitnant Schu) oli ettevalmistatud terve kõne kogu selle radarivärgi kohta.

Lühikese sissejuhatuse järel jagati meid kahte gruppi. Ühele näidati radaritulemuste vaatlemise tuba (tegelikult oli see rohkem mingi konteineri moodi), kus enamuse moodustasid mingid juhtmeid täis kastid ja ainuke loogiline asi oli arvutiekraan. Hr. Sakarias seletas küll lahkelt iga asja otstarvet, aga otseloomulikult ei jäänud mulle mitte midagi meelde:)

Pärast seda tehti meile õppetoas ettekanne radarist ja näidati ka selle osasid.

Lõpuks saime aga ka oma silmaga päris radarit näha! Selleks tuli minna üles kahest ülimalt järsust trepist. Radar ise asuski üleval selle kupli sees ja nägi välja täpselt selline, nagu antud pildil, erinev oli vaid see, et meil ta keerles (umbes 6 täispööret minutis) ja tegelikult on see kaadervärk 8 meetri kõrgune.

Kõige suurem elamus oligi "elusa" radari nägemine.

Tagasiteel astusime läbi ka Viitna kõrtsist, et pisut keha kinnitada.

Ütlus, et kodutee on alati lühem pidas ka sel korral paika ja Tallinnasse jõudsime tunduvalt kiiremini, kui hommikul Kellaveresse:)