Sinine vilkur, sinine vilkur...

Eile, ehk siis reedel käisin lõpuks ometi ära Pärnus Kessukese sünnipäeval. Karin pidi oma sõbrantsidega kuskile minema ja nii tuli ka tema kaasa.

Läksime Liina ja Kessukaga Piccadilly veinikohvikusse (kus mina ja Liina kui autojuhid loomulikult alkoholivabat jooki jõime). Hiljem liitus meiega ka Karin.

Kui jutud räägitud, hakkasime ära tulema, aga kuna minul, Kessul ja Karinil oli TOHUTU šokolaadiisu, otsustasime ka Porta alt Statoilist läbi käia.

Magus käes, hakkasime tulema. Väga hoolega. Kuna fooris vilkus kollane tuli, vaatasin ERILISE tähelepanuga, et mitte kedagi ei tuleks. Jõudsin Sampo panga ette, kui märkasin tahavaatepeeglist, et taganttuleva musta auto akna peal vilgub sinine-punane-sinine-punane...

Pidasin auto kinni, kerisin akna alla ja jäin ootama "meeldivat" vestlust politseinikuga. Selleks ajaks olin juba üsna paanikas.
Onu tuli rahulikult autoni, tutvustas ennast kui konstaabel ...(nimi ei jäänud meelde) ja palus näidata autodokumente. Värisevate kätega otsisin rahakotist juhiload, volituse ja muud vajalikud paberid. Onu (või tegelikult üsna noor mees) uuris, kogu aeg millegi üle muiates, dokumente...(pikalt volitust ja eriti pikalt juhilube), mina ootasin, et millal ma lõpuks teada saan, mida ma tegin.

"Kas sõita ikka näete?" küsis politseinik hoolitsevalt. "Näen küll," vastasin veidi ebavlevalt. No nägin ju!
"Kuidas te teate, et te kiirust ei ületa?" Selle koha peal olin vait, sest ma ei osanud välja mõtelda, normaalset vastust nii rumalale küsimusele. Kuidas ma tean? Spidokat vaatan! Ja pealegi nii lühikese ajaga ei saa selle autoga kiirust üle 50 km/h!
Sel ajal kui me juttu ajasime, käis teine politseinik ümber auto ja uuris seda teraselt.
"Tulesid ei taha põlema panna?" LOOMULIKULT! Selle peale ma ei tulnudki! Alles siis sain aru, miks ta mind kinni pidas. Istusime Kariniga autos edasi, kui siis soovitas konstaabel: "Pange tuled põlema, vaatame, kas need üldse töötavadki."
Panin siis tuled põlema. Mõlemad mehed vaatasid üle nii esi- kui ka tagatuled.
"Ilusat õhtut!" soovis politseinik, tagastas mu dokumendid ja lahkus.

Väga ettevaatlikult hakkasime ka meie jälle kodu poole tulema. Käed värisesid veel vähemalt 10 minutit pärast sõitma hakkamist. Tee peal mõtlesime välja päris mitu vastust konstaabli esitatud küsimustele.

Koju jõudes rääkisin ka vanematele oma politsekogemusest. Seejärel helistas Kessukas. Nad olid meist siis mööda sõitnud, kui me politseiga vestlesime. Minuga rääkimise ajal oleks ta peaaegu ise ka nende meestega tuttavaks saanud, sest ta tahtis valest kohast üle tee minna ja pidi veel ühe auto läbi laskma. See oli sama must auto, kus istusid sees 2 politseinikku:)

Järgmisel päeval kasutas Heli lukumuukimisteenust, kuna viskas autovõtmes pagasnikusse ja lõi siis ukse kinni. Üheminutise töö hind on muuseas 360 krooni.