Tagasi Põhjaterritooriumil...

Reedel seadsime kohe sammud samasse tööagentuuri, mille kaudu oma eelmise töökoha saime, samal pärastlõunal käisime "töövestlusel" ja järgmisel päeval oli mõlemalt proovitöö. Alex oli kohaga rahul, aga mina läksin tagasi tööagentuuri tädi juurde ja jätkasin otsinguid (sest restorani teenindajate seas ei olnud ühtegi inimest, kes oleks seal rohkem kui 2 nädalat töötanud ja 30-inimesega üritusel oli "bossiks" tüdruk, kes vastuvõtulauas töötab).

Pisut alla nädala saatsin tulutult oma CVsid igale poole ja käisin erinevates söögikohtades neid isiklikult kohale viimas kui ühel päeval soovitasid Alexi uued töökaaslased mul Lizard'i baari tööd küsima minna. Loomulikult oli samal õhtul jälle proovitöö ja pärast seda töötasin seal 4 päeva nädalas (umbes 20 tundi samal ajal kui Alexi töökoormus oli umbes 60 tundi nädalas). Õnneks elab üks saklannast sõbranna Marlis meiega samas hostelis ja ilmad on ilusad ja nii me veedamegi suure osa ajast laguuni ääres, Casuarina ostukeskuses kolades või niisama vedeledes.

Baar ise on üliilus - selline troopiliste puude ja laudpõrandatega pisut-parem-ja-ilusam-kui-suvaline-pubi istumiskoht ja inimesed on ülisõbralikud.

Umbes kuu aega hiljem jõudsime teadmiseni, et linnas elades ei saa me niipea reisirahasid kokku ja hakkasime uuesti maakohtade poole vaatama. Kuna me olime mõlemad oma töökohad üles öelnud, pidime kiirelt tegutsema, et enne tööle saada kui raha otsa saab (sest me kõik teame, et Austraalias elamine ei ole odav lõbu, eriti kui koduseks aadressiks on hostel). Paari nädala pärast tasus pidev Googeldamine ja lõputu valimine (sest me ju ei tahtnud mingit suvalist töökohta enam, ikka ülihead palka ja mõlema jaoks normaalset (loe: ei mingit koristamist ega aiatööd!) tööd) ennast lõpuks ometi ära ja juuni lõpus alustasime oma töökarjääri Nhulunbuy (või Gove, kohalikud kasutavad mõlemat nime ja ma ei teagi, kumb päris õige on) linnakeses asuvas spordibaaris. Tõenäolisemalt mu elu isoleeritumais ühiskonnas ja parima palga eest!

Gove's elab umbes 4000 inimest, enamus kaevanduse töötajad või nende pered ja aborigeenid (ehk pärismaalased). Linn on suurem kui Jabiru oli, aga siia saamiseks on ainult 1 võimalus – lendamine, sest teid põhimõtteliselt ei ole ja isegi neljaveolise autoga saab Arnhemlandist ainult septembrist oktoobrini läbi. Selle eest lennuk lendab iga päev vähemalt korra ja kõik suuremad asjad (sh konteinerid toiduga) tuuakse siia laevadega!

Meeldiva üllatusena on Gove's lisaks toidupoodidele (ja üks neist on hea ja normaalsete hindadega ketipood!) ka ilusalong, riidepoed, kosmeetikapoed, 2 baari/pubi, jõusaal ja kindlasti midagi veel, mida ma veel avastanud pole…

Ja elame täiesti normaalses majas (mitte tikutopsis, nagu Jabirus oli). Kuna me oleme kahekesi, saime toa, millel on oma WC ja vannituba. ERITI hea! Laupäeval tegime kohe väikse uinaku (sest ärkasime kell 4.30 ju, et lennukile minna) ja kell 5 õhtul alustasime mõlemad oma esimest tööpäeva - mina baaris ja Alex köögis. Baaris oli eriti palju rahvast ja ei saanud arugi kui kell juba 2 öösel oli. Kuna ma olin uus ja ainuke mitte-Austraallane, pidin pidevalt kõigiga tutvust tegema ja Eestist rääkima. Lahe oli!

Baariga harjumine läks suht kiirelt, sest siin on samad reeglid, mis Jabirus olid (st. pitsiga kanget alkoholi ei tohi müüa, topeltkogust ei tohi müüa, kange alkohol tuleb alati mittealkoholse joogiga segada jne.). KENO oli minu jaoks uus (nagu telekaski, ainult et siin on iga 5 minuti tagant uus mäng), aga mitte eriti keeruline,koerte/hobuste võiduajamiste panuste vastuvõtmine ja väljamaksmine on pisut keerulisem, aga ka täiesti loogiline, et mitte midagi ületamatut. Lisaks kõigele sellele annavad kliendid peaaegu alati jootraha. Minu jaoks on tegemist ootamatu (millegipärast ma üldse ei eeldanud jootraha Austraalias), aga arvestatava lisasissetulekuga ja sellepärast panen kõik kõrvale ja vaatan hiljem, palju kokku sai. Ja siis ostan selle eest midagi ilusat! Ja teate, mis asja juures kõige parem on? Ma ei pea enam koristama! Isegi baari koristamisel peale tööpäeva lõppu pühime lihtsalt suurema sodi ära ja hommikul tulevad koristajad, kes kõik ilusti puhtaks teevad.

Meie üheteistkümne seal veedetud nädala jooksul jäid eredalt meelde:

*** Kreeklastest ehitajad, kes mulle tööle jalutades (sest nende ehitusplats oli täpselt tee kõrval) alati rõõmsalt:"Hello, Miss Estonia!" hüüdsid

*** Muusikud, kes õppisid meil esinemiseks ära paar Eesti lugu (ma pealkirju ei mäleta, aga viisi tundsin ära) ja ansambel, kes laulis mulle "Evie" lugu

*** Minu esimene kalalkäik ja peaaegu püütud kala (no ma ju ei teadnud, et teda peab kiire jõnksuga tõmbama ja nüüd on mul esimene kala, kes ära pääses)

*** Mees, kes pakkus mulle 10 000AUDi ühiselt veedetud öö eest (loodetavasti ei pea ma isegi selgitama, et ta läks üksi koju)

*** Mees, kes andis mulle 100AUDi jootraha, sest ma vahetasin talle mündid, millega ta võitis 800AUDi

*** Noormees, kes jooksis alasti tänaval, laamendas meie majas ja tegi prügikastist jaanilõkke + prügikasti kustutavad ülilahedad tuletõrjujad

*** Palju ülilahedaid ja mõned eriti nõmedad töökaaslased

*** Igikestev päiksepaiste (pikim aeg ilma igasugust vihma nägemata oli umbes 6 kuud) ja ülikuumad ilmad

*** Lõputu hulk meeleheitel aborigeene alkoholijahil

*** ilus koht keset eikellegimaad...

Lisaks sellele käisime kohalikus rannas, mis on imeilus (aga krokodille täis), vaatetornis, jahisadamas (elu väikseim jahisadam, aga ilus rand), kaevanduse juures, pidasime maha mitu-mitu grillipidu ja laisklesime niisama. Ainult ühe korra nägin (st ma sain aru, et midagi toimub) korralikku baarikaklust, kui terve rahvamass ühele ja teisele poole liikus ja 10 minutit hiljem saatsid turvamehed kõik koju. Tavaliselt said põhikaklejad 3-12kuulise sisenemiskeelu ja elu baaris oli jälle rahulikum:)

12nda septembri hommikul läksime teist ja viimast korda Gove'i lennujaama, jätsime oma pikaaegse elukoha Põhjaterritooriumi maha ja lendasime läbi Cairnsi Brisbane'i.

Vietnam - IV ja viimane osa

Hue's veetrsime ainult ühe päeva ja ainukeseks kohaks,mida näha tahtsime, oli Tsitadell. Selle leidmine oli lihtne ja nii me siis kolasimegi seal terve päeva ringi. Vaatasime videosid, mis kirjeldasid kuidas seal vanasti elu-olu oli, imetlesime ehitisi ja minu meeleheaks oli keegi sinna elevandid toonud (kirss tordil!) Seekord ma sõitma enam ei läinud, aga elevandid on üliägedad!

Õhtul jätsime Craigi ja Tyleriga hüvasti ja läksime Chrisi ja Alexiga Ha Noi'sse viiva rongi peale. Võtsime magamisvagunid, sest reisi pikkuseks oli 14 tundi. Nende vagunite suurus on ilma igasuguse kahtluseta mõeldud pisikestele aasialastele ja pidevalt pidurdav rong tahtis mind kogu aeg voodist välja visata (sest mu voodi oli avatud sõidusuunas ja sellel puudusid igasugused piirded vms.). Kui kõik segavad asjaolud juba normaalsena tundusid, magasin sel ööl oma aasias veedetud aja jooksul parima une - monotoonne müra ja pidev kiigutamine teevad imesid!

Kuna meie peatus ei olnud mitte lõpp-peatus ja sõiduajad on siin suhtelised, olime pärast 12-tunnist sõitu pidevalt valmis järgmises peatuses maha hüppama. Õnneks leidsime inglise keelt (enam-vähem) rääkiva rongimehe, kes lubas meile öelda, kui Ha Noi's oleme. Õnneks pidas ta oma sõna ja pärast kitsaima linnasisese rongitee läbimist (mõlemal pool olid elumajad vähem kui 1,5 meetri kaugusel) olimegi Ha Noi's. Ebameeldiva üllatusena saime teada, et rongijaamast välja saamiseks peab igaühel kehtiv rongipilet olema. Ebameeldiva sellepärast, et minu oma oli kummalistel põhjustel ära kadunud! Käisin vagunis piletit otsimas ka, aga kui tühjade kätega tagasi tulin ja veidi väravavalvuritega vaidlesin, lasid nad mu lõpuks ikkagi linna.

Elukohaks valisime Austraallastest omanike kaasaegse noortehosteli. Meie üllatuseks olid seal korralikud voodid koos suurte lukustatavate kappidega ja iga voodi juures isiklik lamp, pistik ja pisike lukustatav kapike koos juhtmete jaoks mõeldud avausega, kuhu sai turvaliselt telefoni jm. vajaliku laadima jätta. Minu kindel lemmik!

Ha Noi's kolasime pisut niisama ringi, käisime Ho Chi Minh'i eluruume imetlemas ja tahtsime ta mausoleumi ka minna, aga see oli avatud ainult teatud kellaaegadel ja seekord jäi nägemata.

Et Top Geari reis ikka 100% tehtud oleks, sõitsime järgmisel päeval Ha Long'i, mis on väike linnake suurte meres olevate kivimürakate ääres. Chris ja Creg (jah, täiesti juhuslikult sattusime uuesti oma vanade reisisellidega samasse hostelisse) valisid Ha Long'i avastamiseks 3-päevase organiseeritud paadituuri, meie Alexiga otsustasime omapead kohale sõita ja sealt ööbimiskoht ja laevareis osta. Tyler jäi Ha Noi'sse.

Hotelli me eelnevalt ei broneerinud, sest mõtlesime, et sellises turistirohkes piirkonnas on see imelihtne. Oligi - kohe pärast bussist maha astumist tuli meie juurde mees, kes pakkus hea hinnaga elukohta sealsamas ranna lähedal. Hea hinna eest saime väikese toa üsna keskuse lähedal.

Järgmiseks ülesandeks oli suurte kivimürakate vahele sõitma minemiseks paadikese broneerimine. See osutus oluliselt keerulisemaks kui me arvata oleks osanud, sest enda hotellist broneeritud pakkumine oli üle mõistuse kallis ja sadamast otse pileteid osta ei olnud võimalik. Pärast mõnetunnist ringikondamist leidsime üsna hotelli lähedalt normaalse pakkumisega koha.

Järgmisel hommikul korjas buss meid hotellist üles ja jättis sadamasse ootama. Umbes tund aega pärast broneeritud väljumisaega saime lõpuks paadi peale (mis meenutas välimuselt vanaaegset piraadilaevukest) ja võtsime suuna koobaste poole. Nendes olid ägedad (lubjakivist?) moodustised, mille "ilusamaks" tegemiseks oli lisatud mitmeid neoonlambikesi. Mul tuli kohe "Tom Sawyer'i" raamat meelde kui nad koobastes seiklesid. Pärast seda jälle paati ja ujuva kaluriküla poole. Selle juures saime (lisatasu eest, loomulikult) minna pisikese paadikesega suuri kive uudistama - pisikesega sellepärast, et sellega mahtusime kenasti kividevahelistest avaustest läbi. Pärast seda sõitsime paarist kuulsast kivimoodustisest mööda ja oligi aeg tagasi pöörata. Laeval teiste turistidega vesteldes saime teada, et nii mõnedki olid sellesama paadireisi eest oluliselt soolasemat hinda maksnud ja meiega samas paadis olid nii 3-, 4- ja 8-tunnise reisi eest maksnud inimesed. Põhja-Vietnami turistilõks! :D

Enne kui tagasi kuivale maale saime, hakkas vihma sadama ja jalutuskäik tagasi hotelli oli... mitte eriti mõnus. Kuna me ei leidnud terve eelmise päeva jooksul mitte midagi paremat teha, sõitsime samal päeval tagasi Ha Noi'sse.

Seal oli meie missiooniks enne riigist lahkumist Ho Chi Minh'i mausoleumis ära käia, et suur iidol oma silmaga ära näha. Teel mausoleumi poole sattusime täiesti kogemata uuesti kokku Ha Long'i paadireisil kohatud inglaste Anguse ja Pauliga. Nendel oli täpselt sama plaan ja nii me siis läksime kõik koos ja parimat lootes (sest eelmisel korral meid ei lubatud sisse ju). Lihtsalt vaheinfoks, et Angusel on selline huvitav hobi, et ta plaanib kõik maailmas olevad riigid läbi käia. Hetkel on tal neist 114 nähtud ja mõned reisid veel ootamas.

See selleks... mausoleumi juures pidime ära andma fotokad, seljakotid ja taskutes olevad asjad, et saada läbi värava ja järjekorraga ühineda. Lisaks saime kirjalikud "käitumisjuhendid": ei mingit itsitamist ega lollitamist, jooksmist, nihelemist; käed pidi kõrval hoidma (nende taskus või seljataga hoidmine oli keelatud; rääkimine oli keelatud; järjekorras üksteise kõrval käimine oli keelatud jne. Ma enam ei mäleta, mida kõike teha ei tohtinud, aga kui me ükskord kuulsa onu endani jõudsime, oli nii uhke tunne nagu oleks koolilõpuaktusel! Tema lihtsalt lamas seal oma pisikeses klaaskapis, ümbritsetuna valgetes vormides sõjaväelaste poolt.

Enne äratulekut käisime veel Ha Noi ööturul ja 5ndal mail lendasime tagasi Austraaliasse.

Vietnam - III osa

Hoi Ani'st Hue'sse jätkasime teekonda rolleritel, reisiseltskonda oli nüüd lisandunud 2 uut liiget: Greg (inglane, kellega me Mui Ne's kohtusime ja Hoi An'is kogemata uuesti kokku sattusime ja oma rollerimatka reaalsuseks planeerisime) ja tema sõber Tyler (kanadalane). Vahemaa oli umbes 120km, mis võttis (võin juba etteruttavalt öelda) meie kambal umbes 12 tundi…

Rollerid laenutasime pärast paaritunnist rattalaenutuste läbikäimist oma hotelli ees olevast rattalaenutusest. Tädi organiseeris meile kenasti 5 "täiesti uut" ratast ja laenutuse omanikud viisid meie pagasi bussiga Hue'sse. Hommikul juhatasid laenutuse onmanikud meid linnast välja viiva tee peale ja viimane peatus enne nendest lahkumist oli kohalikus bensiinijaamas, sest kõigi rataste paagid olid täiesti tühjad. Minu ratas kiskus selle paariminutise sõidu ajal pidevalt vasakule ja kui ma laenutuse omanikele püüdsin seletada, et tahaks ratta ära vahetada, nad kas ei saanud aru mis ma rääkisin (sest nad püüdsid pidevalt mu jutu peale tõestada, et vasak suunatuli töötab ju täiesti probleemivabalt) või mängisid meelega lolli. Poisid proovisid kordamööda mu ratast ja tunnistasid, et see on tõesti veits vigane, aga kuna meil oli pikk tee minna, siis oli Tyler nõus minuga ratta ära vahetama. Kõik olid õnnelikud ja me jätkasime teekonda ilma imelike laenutuseinimesteta.

Meie kaardiks oli Gregi telefoni alla laetud Google' Vietnami kaart ja laenutuseinimeste nõuanne lihtsalt põhjapoole sõita, sest kahe linna vahel on ainult üks tee. Meie (kui tõelised "geeniused") mõtlesime, et "Top Geari" saatejuhid kasutasid rannikuäärset teed, mis tõestab et siis peab ikkagi kaks erinevat teed olema me tahaks rohkem mööda rannikut sõita ja püüdsime esimesel võimalusel põhiliselt teelt maha saada. Esimene katse lõppes üsna kiirelt suvalise ehitusplatsi ääres… Me ei andnud alla ja proovisime uuesti. Seekord jõudsime oluliselt kaugemale – Danangis tundsime ära suure Buddha kuju, mis oli "Top Geari" saates, ja otsustasime (pärast pisikest vahepeatust kuju pildistamiseks) selle tee peal edasi sõita. Olime jõudnud teele, mida otsisime – maaliliselt ilus rannikuäärne mägitee, mis viis meid järjest kõrgemale ja kõrgemale. Ühel hetkel avastas Tyler, et ta ratta tagumine rehv oli tühi. Me olime viiekesi suvalisel Vietnami mägiteel. Lähedal polnud ühtegi asulat ega inimest. Ega varurehvi.

Natuke ootamist ja meie poole sõitis juhuslik Vietnami külamees. Meie õnneks oli ta väga sõbralik ja peatus, et uurida mis meil juhtunud on (ja nagu hiljem selgus, oli ta meie õnneks üks väheseid inimesi selles piirkonnas, kes inglise keelt oskas). Varsti oli sõbralik mees tagasi, kaasas 2 sõpra erinevate tööriistadega. Ilma pikema jututa hakkasid mehed õhukummi parandama. Tunnike remontimist ja me olime jälle teel. Ülitänulikud terve ratta üle andsime meestele korraliku jootraha ja jätkasime maalilist rada hetkeni kui mäkke viiv tee läks aina kitsamaks ja pärast paarikümnemeetrist ühe-ratta-laiust rada jõudsime põõsasteni, mis tähistasid tee lõppu.

Tagasiteel teadsime juba, kus tee valik valesti läks – Danangis. Ainukeseks probleemiks oli, et Tyleri ratta tagumine rehv otsustas jälle katki minna. Kuna olime juba oma vale teega päris palju aega kaotanud, otsustasime pisut ta ratast lõhkuda ja parandamisega tagasiteel oleva külani venitada. Külas oli jälle ainult üks inglise keelt oskav mees ja pärast mõningast ootamist olid samad remondimehed tagasi. See oli hea uudis. Halb uudis oli, et õhukumm oli eelnevalt juba nii vana ja katkine, et ükski paik ei jäänud pidama ja paaritunnise parandamise-ürituse järel otsustasime paarkümmend kilomeetrit enam-vähem-pidaval rehvil tagasi Danangini sõita, et sealt juba täiesti uus õhukumm osta. Mõeldud-tehtud! Tee tagasi oli oluliselt aeglasema tempoga, sest keegi ei tahtnud Tylerit maha jätta (eriti kuna tema oli see, kes minuga ratta ära vahetas – ükski heategu ei jää karistuseta, eks?).

Igatahes – Danangis sai meie õnnetu rattake uue sisekummi ja ainukeseks ülesandeks selles linnas oli veel meie rattalaenutajate kontori ülesleidmine, et Hue's ootajatele teada anda, et jõuame kohale oluliselt hiljem kui lubatud. Kontor asus kesklinnas. Lisaks niigi hullumeelsele linnaliiklusele oli sel õhtul ees nende uusaasta (või millegi sarnase) tähistamine ja viie rattaga üksteist kaotamata õigesse kohta jõudmine tundus ulmeline. Suurimaks katsumuseks oli 6-realise ringtee pealt sillale sõitmine ja teisel pool silda üksteise uuesti leidmine, sest see oli ainuke võimalus meile vajaliku aadressi juurde saamiseks. Pisipaanika tekkis siis, kui Alex (arvates, et plaan on selge) üksi eest ära sõitis ja vietnamlaste hulka sulandus. Et neljast kolm ei saaks, hoidsime ülejäänud kambaga rollerite keerises üksteise lähedale ja jäime teisel tänavanurgal peale silda seisma (saades aru, et meile vajalik tänav oli esimsel tänavanurgal). Meie õnneks oli Alex selle aja peale aru saanud, et me olime enne silda temast maha jäänud ja ootas sellesama nurga peal. Leidsime mitte-nii-segase hetke ja tegime kujund-rollerisõidu-esimest-auhinda-väärt-viieinimese-tagasipöörde. Nüüd oli vajaliku aadressi leidmine juba lihtne ja pärast Hue' inimeste teavitamist umbes kell 16.00 kohaliku aja järgi jätkasime oma teekonda nende poole. Tuju oli äärmiselt hea, sest lõpuks ometi teadsime, et oleme õigel teel ja kõik koos ja parimad teejupid ees ootamas. Läbida oli veel umbes 90 kilomeetrit ja valget aega oli jäänud 2,5 tundi…

Viimase valge aja sees katsetasime oma rataste kiirendusvõimeid (minu ratas oli paigalt kiirendades kõige parem (hästi tehtud vahetus, eks?), aga Alexi ja Gregi rattad olid maanteel kiiremad), sõitsime läbi mingisuguse tollipunkti (mis nägi välja nagu piiripunkt, aga kuna kõik rollerid sõitsid lihtsalt läbi (mitte ei jäänud värava taha ootama), järgisime nende eeskuju, tollipunkti järgsel teel suutsid Alex ja Greg oma ratastest 100km/h kiiruse välja võluda (ja tagant tuleva kiirabi sireeni peale paanikasse sattuda!), sõitsime üle ägeda pilvede sees asuva mäe (ma arvan, et pilvest välja jõudmine ja selle serval vaate nautimine oli mu Vietnami tipphetk, lihtsalt nii äge!) ja läbi lugematute rannikul asuvate mägiteede. Vietnam on imeilus!

Pimeduse saabudes jõudsime selle sillani, mille juures "Top Gear" peatuse tegi. Vaade oli hea, aga meil oli veel pikk tee minna ja peatusteks polnud lihtsalt aega. Selle sama silla juures asuvas külas ostsin esimest (ja loodetavasti viimast) korda elus limonaadipudelis olevat bensiini. Sealsamas avastasime ka seda, et Tyleri ratta esituli ei töötanud ja et ta vähegi näeks, kus ta on ja mis tee peal toimub, sõitis pidevalt üks inimene täistuledega ta ees ja teine taga. Õnneks hakkas ta esituli suvalisest august läbi sõites ühel hetkel iseenesest tööle ja sõitmine oli veidi ohutum.

Kui valges sõites olime kõik üliõnnelikud Vietnami rannikuäärsete mägiteede üle, siis pärast pimeda saabumist oli suurimaks sooviks juba Hue's olla, mitte nendelsamadel kurvidel veoautode ja hullumeelsete bussijuhtidega võidu rallitada. Kui poiste jaoks ei olnud pimedatel kurvidel sõitmine probleemiks, siis minu jaoks oli see juba liiga hirmus. Minu rolleri kiirus ja julgus suurtest autodest mööda sõita langes oluliselt kuni hetkeni, kus poisid järjekordsest veoautost mööda said ja mina lihtsalt ei julgenud… Otsustasin sellel autol eest ära sõita lasta ja siis rahulikult omapead pimedas edasti vuristada. Ja siis nägin enda ees peateest ära keeravat rada…

Seal ma siis olin – mägedes, pimedas, üksi, ilma igasuguse kaardita, ei osanud sõnagi kohalikku keelt ja polnud õrna aimugi, kus ma hetkel olin ja lootes igas vastutulevas valguslaigus tuttavaid nägusid näha. Poisid ei olnud mu kadumist märganud ja suvalises kurvis oli pisike maja. Kuna ma ei teadnud isegi seda, kas veel õigel teel olen, otsustasin kinni pidada ja teed küsida. Mind tervitasid 2 suurt koera, kes ilmselgelt oma maja kaitsesid. Ootasin tardunult, et keegi välja tuleks. Esimene naine ei saanud sõnagi mu jutust aru, aga õnneks kuulasid koerad ta sõna ja läksid ära. Ma jäin paigale, sest tädi polnud mulle ju midagi kasulikku öelnud. Varsti tuli majast välja noorem mees, kellelt sain teada, et olin endiselt õigel teel ja et Hue'sse on veel umbes 60 kilomeetrit. Sõbralik mees keeras mu ratta nina õigesse suunda ja ilma pikema jututa jätkasin teed. Pime mägitee oli endiselt jube, aga vähemalt olin õigel teel.

Üsna varsti tulid mulle vastu Alex ja Chris, kes (teades, et ma nendest enne veidi maha jäin) olid oodanud, millal ma veoautode vahelt välja ilmun. Kui seda ei juhtunud, pöörasid nad kõige hullemat kartes tagasi. Ma olin kirjeldamatult õnnelik! Nüüd oli reegliks see, et keegi sõitis alati mu selja taga, juhuks kui ma jälle maha jään.

Ühel hetkel said mäed otsa ja jõudsime järvede (või olid need põllud?) vahel olevatele sirgetele teedele. Nüüd oli meie suurimaks katsumuseks veoautokolonnidest mööda saamine. Vasakult möödumine ei tundunud pimedas ja kohalikku liikluskultuuri nähes eriti tark olevat ja seetõttu tegime möödasõite nende monstrumite paremalt küljelt (jah, nad sõidavad ka paremal pool). Üks auto korraga, 80km/h, kaitseks plastmasskiiver, tähelepanu autol ja teeserval… kuni ühest väikesest linnast läbi sõites nägime tüdrukut, kes oli oma rolleriga millelegi ette sõitnud ja ootas teel lamades kiirabi. Vähem kui 10 minutit hiljem nägime pilti, mis ilmselt siiani meie kõigi jaoks endiselt eredalt meeles on – 4 meest tõstsid pooliku koljuga naist tee pealt ära…

See oli meile kõigile korralik meeldetuletus kohalike teede ohtlikkusest. Meie kiirused vähenesid ja otsustasime tihedalt kokku hoida. Edaspidi oli maksimaalseks kiiruseks 60km/h ja peamiseks eesmärgiks tervelt kohale jõudmine.

Hue äärelinnas tervitas meid pisike vihmasabin, mida mägedes olles suurimaks ohuks pidasime. Nüüd olime peaaegu kohal ja võtsime seda kui mõnusat värskendust.

Umbes kell 22 kohaliku aja järgi olime tervelt, väsinult ja rahulolevalt Hue rollerilaenutuse kontoris ja andsime oma rattad tagasi. Arvestatav aeg kulus nende meeskonnaga vaidlemisele, sest nemad arvasid, et me peaks hilinemise eest neile veel 10USDi inimese pealt peale maksma, meie arvasime, et nad andsid meile teadlikult katkise ratta ja nad peaksid meie tehtud lisakulude osas tagasiarvestuse tegema. Lõpuks leidsime, et selle kambaga vaidlemine on ajaraiskamine, maksime neile igaüks 2USDi, saime oma pagasi kätte ja tulime tulema.

Ööbimiskohaks valisime Lonely Planet'i poolt soovitatud Sports hotelli. Pärast maantetolmu mahapesemist nautisime tihedast päevast muljetades lähedalasuvas söögikohas külluslikku õhtusööki ja ilma igasuguse vaidluseta lõppeski sellega meie emotsiooniderohke päev. Kõige hirmsam, aga lihtsalt parim.

Vietnam - II osa

Meie kolmandaks külastatavaks linnaks oli Dalat. Peamiselt selle pärast, et ma tahan elevandi seljas sõita, aga kohalikud ütlesid, et elevandid elavad ainult mägedes. Bussisõit Dalati oli nii kaua talutav, kuni ma avastasin, et me sõidame ju mägedesse! Tee oli ülikitsas ja buss ülilogu ja bussijuht ilmselgelt enesetapja - ükski normaalne inimene ei sõidaks nii kiiresti nii kitsal teel, kui ühel küljel haigutab tükk maad tühjust! Isegi poisid tunnistasid, et nad pabistavad. Eriti hull oli koht, kus tee oli kaetud kividega ja buss (olles endiselt kitsal teel kaljuserval) ikka korralikult küljelt-küljele kõikus. Umbes 5 tunni pärast olime kohal...

Dalat asub umbes 1500m kõrgusel ja tundus suht pisike. Ilm on seal pidevalt üsna jahe ja linna kliimat nimetatakse "igaveseks kevadeks" (peale kella 18 olid pikad käised suured sõbrad).

Käisime kohalikul turul ja niisama linna peal. Hommikul enne ärasõitu sõitsime elevandiga ka - istusime kolmekesi väikses puuris ja elevant käis muudkui künkast üles ja künkast alla. Meil on ühel katkisel plaadil terve hunnik pilte sellest. Kui plaadi parandatud saame, saate ka vaadata. Ja elevantidele sain banaane sööta ka. Nad on nii ägedad!

Mägedest alla sõitmine oli palju lõbusam - buss oli uus ja tee oli ka täiesti uus ja oluliselt laiem ja kaljuservast kaugemal, samal ajal aasiast pärit inimestel nii lõbus ei olnud - vähemalt 4 inimest veetis 5 tundi pidevalt oksendades. Me keerasime oma muusikal volüümi põhja ja isegi minul ei tekkinud vajadust nende eeskuju järgida. Öö veetsime Nha Trangis, sest ei tahnud liiga kaua järjest bussis istuda.

Hommikul sõitsime kohe edasi Quy Nhoni. See on imepisike linnake merekaldal, mille sees ja ümber on hästi palju kalamehi. Kuna selles linnas tavaliselt turistid ei käi, olime me ühed vähestest valgetest inimestest seal (2 päeva jooksul nägime veel kolme valget inimest) ja kohalikud tulid meiega pidevalt rääkima või lehvitasid niisama. Me siis käisime seal ringi nagu kuulsused – pidevalt lehvitades ja tervitades ja käigile naeratades. Erinevalt teistest linnadest ei olnud seal tüütuid tänavakaupmehi. Teisel päeval üürisime rollerid. Esimest korda elus sain ise rollerit juhtida. Kimasime rannikuäärsetel mägiteedel ja linnas ja linna ümbruses ja põikasime sisse läheval asuvasse külakesse, kust kohalike ülisuure huvi tõttu kiirelt edasi liikusime. 17meetrise Buddha kuju vaatasime ka üle. Oli jah suur!:D

Kui õhtul kella 6ks oma sõiduvahendid tagasi viisime, olime kõik korraliku päiksepõletusega, aga ülirahul.

Täna hommikul tulime bussiga Hoi An'i. Esimese asjana läksime rätsepa juurde, et poisid saaksid endale ülikonnad. Nüüd oleme siin kuni nad riided kätte saavad. Õnneks on hotell ilus ja linn mõnusalt hubane.

Vietnam - I osa

Esmaspäeva pärastlõunal maandusime Hoi Chi Minh City`s. Umbes tunnike läks viisade ootamisele ja siis istusime linna keskele viiva bussi peale. Bussis saime kokku ühe inglise poisiga, kes plaanib siin täpselt sama tee läbi reisida ja nii otsustasime edasi koos minna. Meie uue reisikaaslase nimi on Chris ja ta on 29-aastane graafikadisainer (parandab filmide eriefekte).

Leidsime üsna kiirelt hea odava hotelli ja kolasime niisama linna peal ringi. Tegime kohe esimesel päeval ära Ho Chi Minh City kohustsusliku teeületuse miljonite rollerite vahel - see on siin ekstreemspordi eest.

Juhend: ilma igasuguste liiklust reguleerivate vahendite abita tuleb astuda sellisele teele, kus on umbes 8 rida rollereid (samal ajal jätkavad rollerid sõitmist). Pärast teele astumist tuleb jälgida pingsalt punkti, kuhu tahad välja jõuda ja jätkata aeglaselt ent kindlalt kõndimist. Põhiline trikk seisneb sinu ümber vuravate rollerite ignoreerimises.

Pean tunnistama, et esimesel korral kiljusin päris palju, aga teine kord oli juba lihtsam. Tegelt oli asi selles ka, et esimesel korral jõudsime välja ringtee keskele ja sealt tagasi inimeste sekka saamiseks ei olnud muud võimalust, kui uuesti rollerite keskele astuda ja kahjuks või õnneks asus meid huvitav turg sellises kohas, et ilma teeületuseta sinna ei pääsenud. Soovitan katsetada!

Cu Chi tunnelites käisime ka - need on needsamad, kus Vietnami sõdurid ja teised võitlejad elasid ja sõdisid. Saime ise tunnelitesse sisse minna ja ringi käia (küürutades, sest need olid päris madalad). Giid rääkis meile igal pool kuidas nad elasid ja milleks mida kasutasid ja nüüd ma arvan, et Vietnami inimesed on geeniused.

Põnevamad asjad, mis meelde jäid: kõik tunnelid on ühesuunalised ja ei ole olemas inimest, kes teaks kõigi tunnelite plaane (on grupp inimesi, kellest igaüks teab mingit osa), tunnelite sees on mitu erinevat taset, milleni jõudmiseks pead teadma, kuhu sa lähed, sest valesti minnes võidki kaduma jääda sinna...

Neil olid maa-alused haiglad, koosolekuruumid, köögid ja muideks, köögiahjust tulnud suitsu jaoks oli omaette tunnelite süsteem, mis suitsu mitmeks osaks jagas ja siis kaugemalt maa peale juhtis. Maa all ei olnud eriti jahedam, aga turistidele näidatavad osad on suht lühikesed ja kui sealt iga poole tunni tagant 30 inimest läbi käib, ei saagi vist jahe olla.

Sõime kohapealses lõuna ka - seal oli jõe peal ujuv restoran, kus teenindus oli küll veidi aeglane (ja paljusid toite miljonilehelises menüüs ei olnud võimalik tellida), aga kõik, mis meile ette toodi, oli imemaitsev! (ainult jänese söömise jätsin ma poistele...)

See reis võttis meil terve päeva, sest sinna sõitsime kohaliku liinibussiga ja 70km läbimine võttis umbes 2 tundi. Cu Chi linnast võtsime takso ja tagasi tulime terve tee taksoga, sest selleks ajaks kui me kõik vaadatud saime, bussid enam ei s6itnud.

Ahjaa, sõjaautasu, mis nad vietnami s6ja eest vapramatele andsid kandis nime "Ameeriklaste tapja autasu" (mitte vabaduserist v6i midagi sarnast...). Meil oli üks Ameerika poiss ka kambas, aga ta pääses täiesti tervena tagasi :D

Muidu on vietnam hästi odav (võrreldes Austraaliaga, Eestist on pisut odavam), kõik kohad on täis kommunistide plakateid, mis tõenäoliselt tähendavad "Au tööle!" või midagi sarnast (ma teen neist pilte ja püüan pärast tõlkida) ja kõik turistide brožüürid on täis vietnamlaste vaprust kiitvaid jutukesi (iga ekskursiooni juures mingi enesekiitmise jutt), igas linnas on vähemalt üks kuju relvaga võidutsevast sõjaväelasest ja teda imetlevast naisest (mõne peal on lapsed ka). Minu jaoks meenutab nõukaaegseid filme ja õpikuid, kus NSV alati kõige parem oli. Sirbi ja vasaraga punalipud on vaheldumisi viisnurgaga punalippudega ja Ho Chi Minhi kujusid näeb igal pool ja iga rahakupüüri peal (ma eeldan, et ta oli nende jaoks sama, mis Lenin NSVLis).

Nüüd jätkame teekonda põhjapoole - teine peatuspunkt Mui Ne linn. Buss sõitis 213km-st vahemaad 5 tundi ja kiirteed kui sellist ei näinud me kuskil - üks väikelinn teise otsas.

Mui Ne on nagu Vietnami puhkekeskus (metsikult palju venelasi on siin, venekeelseid silte näeb tihedamini kui ingliskeelseid). Meie hostel asub täpselt veepiiril, omanik on austraallane ja hostel ise on täis samasugust rahvusvahelist seltskonda nagu Austraalias reisides (enamik inglased ja sakslased).

Linn ise on üliväike ja nii pidimegi tegevust otsima, et igav ei hakkaks: käisime rannas ujumas (päriselt ka! Ma läksin vabatahtlikult Vietnami sogasesse merevette lainetesse hõljuma!), poisid mängisid ühel õhtul kohalike vastu jalgpalli, käisime terve hosteliga õhtuti väljas söömas ja pubides istumas.

Ühel päeval võtsime tasulise ekskursiooni ka - vaatasime liivadüüne, kaluriküla (see on siin ilusam kui Kambodžas), lasime liivadüünidelt liugu ja ratsutasime jaanalinnu seljas!

Häirib ainult see, et kõigile kohalikele tuleb iga liigutuse eest jootraha anda (liivadüünide juures olevad väiksed poisid läksid Alexile ja Chrisile kätega kallale, sest 2USDi oli nende jaoks liiga vähe).

Muidu on ilm soe ja koht paradiisiline:)

Kambodža

Nüüdseks oleme õnnelikult Kambodžasse jõudnud.

Esimesel õhtul käisime ujuvat küla vaatamas - see on ühes madalas järves (umbes 0.5-1 meeter sügav) asuv kalurite küla, kus neil on oma kool, politsei, restoran ja kõik muu eluks vajalik.

Külasse saamiseks võttis meid enda paadile üks kohalik noormees, kelle igapäevane töö ongi turiste ujuvasse külla ja tagasi toimetada (sõidu hinnaks 20USD).

Elamustingimused tundusid veidi ebahügeenilised (järves olevat vett kasutatakse nii söögi tegemiseks kui ka enda pesemiseks), aga tundus, et me olime ainukesed, kellele see imelikuna tundus.

Järgmisel päeval käisime Angkori templites. Kui alguses oli plaan neid 3 päeva vaatamas käia, siis enamik turistiinfosid väitis, et tegelikult on võimalik kõik ühe päevaga ka ära näha ja me muutsime oma plaani (üheks mõjutavaks teguriks oli sissepääsupileti hind ka - ühe päeva eest 20USD, kolme eest vist 40USD).

Vaatasime ja imestasime terve päeva. Mõnes kohas jäi käimata ka, sest mul olid liiga lühikesed riided seljas ja lihtsalt ei lubatud sisse (ma ei teadnud, et varemetes ka riietumisel reeglid on...). Selles kohas käisime ka, kus "Tomb Raider" filmitud on. Mitte, et ma seda filmi näinud oleks...

Giidi me ei võtnud, aga kindlasti uurin tagantjärele, mis värk nende templitega oli, sest neid on ikka tohutult palju seal ja kuskilt hiljem kuulsin, et kogu kompleksi ehitamine võttis kenasti aega ja siis nad kasutasid seda paar aastat ja jätsid lihtsalt maha.

Ülejäänud nädala jooksul käisime niisama linna peal jalutamas, turul ööturul, võtsime erinevaid massaaže, vedelesime oma suurepärase hotelli basseini ääres ja lasime uuesti kaladel oma varbaid kõdistada.

Uutest toitudest proovisin ära draakonivilja - näeb ilus välja ja maitseb hästi.

Järgmine peatus - Ho Chi Minh City!

Singapur ja Malaisia

Esimest korda elus lendasin äikesetormis! Ei ole mõnus öösel aknast piksenooli vaadata. Kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli piloot soomlane ja lend läks ilma igasuguste viperusteta.

Singapur oli lahe - jalutasime niisama linna peal, sõitsime nende suurepärase metrooga ringi ja käisime Sentosa saarel. Sentosa oli meie suurim Singapuri elamus - see on nagu lõbustuspark/puhkekeskus. Me turnisime natuke ja rallisime natuke ja siis kolasime niisama ringi, sealsed tehisrannad on hästi ilusad. Eelviimasel päeval läksime paariks tunniks Singapuri teaduskeskusesse ja välja jalutasime siis, kui koht kinni pandi - üle ootuste põnev oli:)

Toidu osas veel eriti eksperimenteerima ei hakanud - McDonaldsi burgerid olid põhimenüü (kuigi need on siin veidi erinevamad kui mujal - nt on kartulipudru ja seentega burger põhimenüüs!), aga korra käisime India tänavakohvikus ka (sest me elasime Väikse India piirkonnas) ja ei pidanud pettuma.

Siis lendasime Malaisiasse. Sepangi. Reedel vaatasime treeninguid terve päeva ja meil lubati igal pool ringi jalutada. Kasutasime loomulikult võimalust ja käisime kõige kallimatelt kohtadel istumas - sealne müra oli ikka kordades tugevam kui meie esimeses kurvis. Õnneks anti meile piletitega kõrvatropid kaasa. Ju nad teadsid, mida oodata.

Igatahes sel päeval saime istuda erinevate bokside ees ja vaadata, kuidas neis töö käib, käia viimasel kurvil olevas tornis, mis muidu tundub fotograafide lemmikkoht olevat ja proovida erinevaid isetekohti (sest enamus kohti olid vabad). Oleks saanud bokside juurde jalutama ka minna, aga tavainimesed lubati sinna alles siis, kui kõik sõitjad koju läinud olid ja me loobusime sellest.

Laupäeval olid autode ja pisikeste vormelite võistlused, kolmas treening ja kvalifikatsioon. Enam igale poole ei lubatud, sellepärast istusime oma kohtadel. Vaatasime vist peaaegu kõik võistlused ära. Mida telekas ei näidatud, oli õnnetus viimasel võistlusel enne kvalifikatsiooni, kus mingi õlimoodi asi autode kokkupõrkes tee peale sattus. Loomulikult koristati see kiirelt kvalifikatsiooni ajaks ära.

Ja viimasel päeval oli võistlus. Me läksime kohale hommikul kella 10ks, et kell 12 toimuval autogrammide jagamisel Schumit näha. Ootasme umbes 2 tundi, trügisime natuke ja nüüd on mu Eesti lipul kümne vormelisõitja autogrammid! Mul võttis pärast ikka aega, et välja selgitada, kelle omadega siis ikka tegu on (v.a. Schumi), aga siin nad siis on - Virgin Cosworth: Jerome D'Ambrosio ja Timo Glock, BMW Sauber F1: Kamui Kobayashi ja Pedro de la Rosa, Mercedes GP: Nico Rosberg ja Michael Schumacher, Force India: Adrian Sutil ja Vitantonio Liuzzi, Torro Rosso: Sebastien Buemi ja Jaime Alguersuari.

Sõit ise ei olnud pooltki nii põnev kui nädal hiljem toimunud Shanghai oma, aga ise koha peal olla ja oma silmaga kõike näha on kirjeldamatult äge.

Oh ja veel - ma ostsin laupäeval sealt Petronase särgi ja pühapäeval tulid inimesed mu juurde ja tahtsid minuga pilte teha - see oli nii naljakas! Ega ma siis kade ei olnud, poseerisin laste ja täiskasvanutega. Ego nüüd mõneks ajaks jälle upitatud!:D

Viimasel päeval käisime Kuala Lumpuris ka ära. Vaatasime Petronase tornid üle, jalutasime teletornini, käisime turistiinfo keskuses ja Hiinalinnas. Hiinalinna parimaks avastuseks olid pisikesed kalad, kes jalgadelt surnud nahka söövad. Kui juba kalad ette jäid, pidime ära proovima, et mis tunne on! Ülinaljakas! Nii kõdi, et kõik inimesed itsitavad ja kiljuvad 10 minutit järjest (jah, mehed ka!), aga pärast on jalad mõnusalt pehmed ja surisevad veel tükk aega tagantjärgi. Kohe kindlasti ühte dollarit väärt üritus.

Homme Aasiasse!

Viimasel nädalal ei ole me eriti midagi põnevat teinud - kolasime niisama linna peal ja valmistusime Aasiaks. Randa ei jõudnudki, kuigi kõige külmem päev oli 31 kraadi.

Veel tegime endale lipud - Inglismaa ja Eesti oma ja meil on plaanis neid Malaisia Vormel 1 ajal kõigile näidata. Et kui juhtute vaatama, siis me oleme esimese kurvi tribüünidel umbes 5ndas reas. Kõik 3 päeva:)

Suurim uudis on see, et mul õnnestuski kogu Aasia reisiks vajalik kola kotti ära mahutada ja kott kaalub täpselt 7kg! Elusaavutus! Täna lõuna ajal saadame ülejäänud asjad Alexi tädi juurde ja Austraaliasse tagasi jõudes saame kätte.

Esimesed 5 päeva oleme Singapuris, siis 7.-12. aprillini Malaisias, 18ndani Kambodžas ja sealt lendame Vietnami. Vietnamis olemise aega veel ei tea... vaatame, kuidas meeldib ja palju seal teha-näha on.

Lääne-Austraalia II osa

Yorkis nautisime oma ilusa hosteli hommikut ja kolisime välja täpselt kell 10. Esimese asjana võtsime suuna infokeskuse poole ja kuulasime ära sealse tädi soovitused päeva veetmiseks (paar kirikut, vana veski, rippsild ja sokivabrik), meie jaoks tundusid otsimisvaeva väärt ainult veski ja sild. Veski kohale jõudes leidsime eest tühjuse ja nii jäigi Yorki parimaks "turistikaks" rippsilla ületamine. See oli päriselt kõikuv ja vanaaegne sild.

Ülejäänud päeva veetsime Cervantese poole sõites. Pisut enne päikseloojangut jõudsime kohale ja pärast lühitutvumist Cervantese linnaga otsustasime, et sellest EI saa meie ööbimiskoht. Saades kohalikult infopunktionult kinnituse, et pisikeste liivakivi tornikeste juurde viib asfalttee ja et meie vapper hõbedane sõber saab selle läbimisega ilma suurema vaevata hakkama, võtsime suuna nende poole.

Pisut enne Pinnaclese enda (see ongi kogum pisikestest liivakivi tornidest) juurde jõudmist pidime tegema kiire peatuse, sest meie nina all tee peal seisis lõvikonservi söönud känguru. Seisis seni kuni me ka seisma jäime ja passis natuke aega meie imenunnut sõiduvahendit. Siis otsustas, et talle piisab ja kalpsas edasi. Selle peale hüppas põõsast välja teine känguru ja läbis meie ninaesise ilma pikemalt peatumata.

Nüüd olime mõlemad ülitähelepanelikult känguruvalves, aga kuni kohalejõudmiseni ei näinud enam ühtegi.

Pinnaclese parklas tervitasid meid mustmiljon tüütut kärbest ja 1.2km-se jalgraja läbimise asemel otsustasime selle peale kiirelt hoopis 4km-se autotuuri kasuks. Ilusamates kohtades astusime välja ka, et paar pilti teha. Sõidutee oli suht kitsas, aga pisikeste kividega ilusti märgistatud ja seal sõitmine oli omaette kogemus.

Kui tornikesed nähtud, pildid tehtud, võtsime suuna Dongara poole ja hakkasime vurama. Meie viimaseks loomaks (hoolimata pimedas sõitmisest) Pinnaclese piirkonnas jäi üks nunnu känguru, kes tee ääres põõsast nosis.

Dongaras leidsime ainult ühe enam-vähem normaalse hinnaga motelli (98AUDi tuba, tavaliselt maksame hostelites kumbki 24-35AUDi öö eest) – Old Mill Motel. Linn ise oli ülipisike ja motelli omanik ütles, et turistidele pole seal midagi vaadata. Hommikul jätkasime teed. Pisut pikema peatuse tegime Geraldtonis, kus varusime toitu (sest ülespoole minnes lähevad hinnad ainult kallimaks) ja pidasime lõuna.

Hilisel pärastlõunal saabusime Kalbarrisse. Negatiivse üllatusena saime teada, et Looduse Akna ja kõigi teiste vaatamisväärsusteni viib 27km-pikkune kruusatee, aga meie rendifirma on keelanud meil kruusateedel sõita. Jätsime siis need kohad vaatamata ja nautisime rannakaljudelt päikseloojangut.

Hommikul jälle autosse ja suund Denhami poole. Lõunapaiku jõudsime unisesse väikelinna kohale, aga kuna hosteli vastuvõtulaud oli kuni kella 16ni suletud, otsustasime hoopis Monkey Mia-sse sõita. Teel sinna märkasime Väikese Laguuni silti ja tegime maapealses paradiisis "lõunaujumise".

Aga Monkey Mia - vot see on ilus koht! Elanikke on siin umbes 1000, kogu linn mahub imeväikesele alale ja näeb välja nagu puhkekeskus. Meie ööbimiskohaks oli YHA, mis asus vähem kui 100m kaugusel veepiirist (või noh... olgem ausad, enamus majadest siin linnas on umbes sama kaugel). Palmid, soe vesi, sõbralikud inimesed ja uudishimulikud delfiinid – parim paik puhkuseks! Võtsime hostelis 2 ööd, et pisikest paradiisi maksimaalselt nautida.

Rannaga tutvudes märkasime kai ääres katamaraani ja reklaamplakatit, mis lubas raha tagasi, kui reis ei meeldi ja 100AUDi kompensatsiooni, kui peaks sõidu ajal paha hakkama. Reklaam mõjus ja võtsime suuna nende kontorisse. Loetud minutite jooksul olime ülisõbraliku Dereki abiga broneerinud veeloomade otsimise meresõidu järgmise päeva lõunaks ja tasuta päikseloojangu purjekal sama päeva õhtuks.. tähendab pärast kontorist välja astumist oli meil umbes 20 minutit aega loojangu katamaraanile jõudmiseks.

20 minuti pärast istusimegi paadil ja sõitsime vaikselt mere poole. Algus oli ülirahulik, aga siis tõmmati purjed üles ja algas korralik ja kiire sõit! See oli üliäge! Kui päikest enam polnud, võtsime suuna tagasi ranna poole.

Järgmisel hommikul ärkasime vara, et jõuda 7.45 toimuvale delfiinide söötmisele – siin käib asi nii, et metsikud delfiinid tulevad randa ja inimeste lõbustamiseks antakse neile pisut näksimist. Pealtvaatajatele on palju käske-keelde (ei tohi neid katsuda, liiga sügavas vees olla, jalgadel kreeme kasutada (sest see võib vees lahustudes delfiinide silmadele halvasti mõjuda), lärmi teha, käsi vette panna jne.), sest mitte miski ei tohi delfiinide normaalset elu häirida. Ja siis tulevad toitjad, annavad neile paar kala ja siis valitakse rahva seast mõned inimesed, kes saavad ka delfiine toita. Arvake ära, kas ma olin üks neist inimestest? Täpselt meie ees oli üks mees pisikese delfiiniga ja mina sain talle kala anda! Suurt rõõmu on raske sõnadesse panna, aga metsiku delfiini toitmine on midagi erilist!

Pealelõunal ootas meid taas katamaraan Shotover, et seekord veeloomi otsima minna. Kolme tunni jooksul nägime hulgaliselt delfiine, paari kilpkonna ja üksikuid veemadusid. Saime uuesti katamaraani kiirust tunda.

Tagasi minnes leidsime oma puhkekeskusest kuumaveebasseini ja enamus õhtust möödus seal erinevate inimestega elust-olust rääkides.

Hommikul enne Monkey Miast lahkumist käisime uuesti delfiinide söötmist vaatamas, aga meid kumbagi ei valitud enam toitjateks. Asju autosse viies leidsime eest 2 emu, kes meie auto juures sealoleva puu marjadega maiustasid. See oli esimene kord neid vabas looduses näha. Nad näevad suht hirmuäratavad välja, aga tegelikult olid nad rahumeelsed ja jalutasid lihtsalt minema.

Vähem kui 15 km Monkey Miast mõistsime, et tegemist oli meie "märka-emu" päevaga, sest teed ületas 6 väga suurt ja väga aeglast emu. Tänasime õnne, et seda teed öösel sõitma ei pidanud, sest see hiigellind oleks meie pisikese halli sõiduvahendi tõenäoliselt suht kasutuks muutnud…

Ülejäänud päeva veetsime Coral Bay poole sõites ja pimeda saabudes olimegi kohal. Leidsime ööbimise ja broneerisime 2-tunnise klaaspaadiga snorgeldamise tuuri Ningala korallrahul (jah, pärast 2-päevast purjetamist tundsin ennast eriti vaprana ja otsustasin snorgeldamist proovida. Ookeanis.). Väikeses kirjas olevat "kogenud ujujatele ja snorgeldajatele" nägin alles tuppa tagasi minnes… paras väljakutse!

Hommikul käisime oma snorgeldamisvarustusel järel ja läksime randa proovima. Hingamistoru ajas öökima ja prillide vahele tuli pidevalt vesi, aga Alex oli äärmiselt kannatlik ja pärast mõningast harjutamist julgesin juba põlvekõrguses vees hõljuda ja pead vee all hoida.

Läksime paadile.

Läbi klaasi nähtud korallid olid küll kujult ilusad, aga värvidest domineerisid pruun ja hall. Jõudsime esimese snorgeldamiskohani. Vesi lainetas ja paat kõikus. Õnneks ütles snorgeldamiskutt, et tingimused on liiga karmid ja me läheme teise kohta. Teine koht oli "lihtne snorgeldamine". Minu jaoks oli see täpselt sama lainetav ja mittekutsuv kui eelmine koht ja eelmise õhtu lõvikonservi mõju oli kohe kindlasti üle läinud. Kui teised olid kas snorgeldamismehega kondama läinud või paadi ümber snorgeldamas, püüdsin ma ennast viia seisundini, kus ma oma maski, lestade ja kahe nuudliga paadi maha jätan ja korallide imelist maailma avastama suundun. Paadikapteni ja teiste snorgeldajate julgustusel jõudsin niikaugele, et istusin oma varustusega mõnda aega laevaredelil ja julgesin redelist kinni hoides vette minna ja pea vee alla panna. Kalad olid ilusad värvilised ja korallid lahedad, aga nad kõik olid niiiiiiiiiiiii kaugel merepõhjas ja ma olin nii kõrgel vee pinnal ja kõik katsed horisontaalsesse asendisse saada ebaõnnestusid… Tõmbasin oma lestad tagasi redelile ja ronisin paati. Selleks korraks piisab!

Varsti tulid teised tagasi ja sõitsime teise snorgeldamiskohta, kus snorgeldajad pidid koos juhendajaga hoovuses hõljuma ja me (3 mitte-eriti-head-snorgeldajat, kapten ja mina) jäime paati, et nad teisel pool uuesti üles korjata. Pärast lühikest ootamist keeras kapten paadi küljega lainete poole ja see hakkas kõikuma nagu lõbustuspargi kõige hullem karusell. Selle peale mõtles mu hommikusöök, et talle aitab ja otsustas mu maha jätta, et ise koralle vaatama minna. Soovitus kõigile tulevastele merekarudele – Weet-Bix ei ole enne sellist üritust eriti hea valik, sest mu kurk oli kuni hilisõhtuni üsna hell.

Pärast seda korjasime vaprad snorgeldajad üles ja suundusime lõpuks ometi tagasi randa!

Kuna ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et ma olen maailma mannetuim snorgeldaja, veensin Alexi randa jääma ja mulle snorgeldamist õpetama. Esimese asjana loobusin lestadest, sest kui madalas vees kohe hoogsalt ennast tõestama asusin, tahtsin korra püsti tõsta ja lestade olemasolu tegi selle nii keerukaks, et paanikast polnud palju puudu.

Siis sättisin maski nii ja teisiti, aga ikka tuli vesi silmade juurde ja ninna ja kõik lained ehmatasid piisavalt, et pidin pea veest välja võtma, et veenduda, et mu toru vee alla ei jääks. Hoolimata sellest, et ükski laine mu hingamistoru ei ohustanud, jätkus sama jama iga lainega. Ja umbes 15 minutit pärast madala vee õppetunde jõudsime kokkuleppele, et minu näol on tegemist kõige kehvema snorgeldajaga läbi aegade.

Tagasiteel Carnarvoni sõites tegime väikese kõrvalepõike ja käisime looduslikke purskkaevusid vaatamas (i.k. blowholes, ma ei tea mis sobiv tõlge on…). Need on kivises pinnases olevad avaused, millest lainete mõjul ja suure lärmiga suht kõrged veetornid välja purskavad. Vaatepilt missugune!

Öö tahtsime veeta Geraldtonis, aga kuna 33000 inimesega linnas on ainult 2 odavamat hostelit ja mõlema kohta on internetis enamuses negatiivsed hinnangud, otsustasime Cervantesesse sõita. Ainult 470km ju! :D

Cervantese hostel oli mõnusalt hubane ja kuna Pinnacles oli meil juba nähtud, võtsime hommikul suuna Perthi poole. Külastasime GinGini lähedal olevat gravitatsioonikeskust. Selles on igast huvitavaid eksperimente, pilte ja jutukesi planeetide, magnetväljade ja gravitatsiooni kohta. Isegi ühe komeedi jäänused. Lisaks kõigle on seal 15-kraadise nurga all olev torn, millest igaüks saab veepalle alla visata (et veenduda, et kõik kehad kukuvad erinevalt kaalust täpselt sama kaua). Lahe kogemus.

24ndaks märtsiks jõudsime tagasi Perthi külje alla ja otsustasime veeta öö Perthi mägedes olevas YHA hostelis, sest see tundus nii romantiline ja ilus… Kui kohale jõudsime, tervitas meid vanem naisterahvas, kes tundus pisut unine/segaduses/millegi mõju all olevat. Kui küsisime, kas vabu tube on, küsis ta kas tahame ühes toas olla või erinevates…. eeem… üks tuba ajab asja ära.

Siis rääkis ta meile, et seal elab veel üks saksa noormees, kes ei armasta nõusid pesta ja siis ta jätab noormehele meeldetuletuskirjakesi. Ja siis jalutas ta meiega kõik toad läbi ja rääkis oma uuest külmkapist. Ja siis ütles, et ma olen tema juures varem ka ööbinud. Minu väited, et ma pole varem isegi sealkandis ringi sõitnud, mõjusid hosteliprouale rohkem tema arvamuse kinnitusena. Väga palju suvalist juttu ja piinlikkepause äärmiselt hirmuäratava naisega (kes tundus pidevalt planeerivat kuidas meid öösel maha koksata).

Võtsime võtme ja sõitsime niisama ringi. Tädi oli piisavalt ebameeldiv, et ma olin nõus makstud 25 dollarist loobuma ja mujale ööbima minema, aga Alex leidis, et see on kogemus omaette. Kolasime seni ringi kuni oli aeg magama minna. Tagasi hosteli jõudes blokeerisime enne uinumist igaks juhuks kogu meie pagasiga toa ukse. Hirmul on suured silmad :D

Öö möödus suhteliselt rahutult puuduva konditsioneeri ja suitsuandurist tuleva rohelise valguse tõttu ja hommikul tegime oma kiireima hostelist lahkumise – ärkamisest sõitmiseni vähem kui 15 minutit.

Järgmisel hommikul suundusime kohe Perthi lähedal olevasse labürinte sisaldavasse meelelahutuskompleksi, kus veetsime suure osa päevast. Koha nimeks - The Maze. Põhiatraktsioonideks 3 suuremat ja 2 väiksemat labürinti, aga niisama vaatamiseks koaalad, emud, kängurud, rääkiv papagoi Henry (jaaa! päriselt ka rääkis!). Lisaks said soovijad lendava taldrikuga golfi mängida (suht frustreeriv, kui sa tegelikult ei tea, mida tegema peab ja sellest hoolimata võita tahad), minigolfi ja hiidmalet.

Kuna me varsti Aasiasse läheme, võtsime eesmärgiks oma vaktsiinid kätte saada. Seda olime tegelt juba umbes 2 kuud üritanud, aga Austraalia süsteemid on nii haiged, et kõik saatsid meid kellegi teise juurde ja siis me lihtsalt ei viitsinud enam. Täna tegime teisiti – läksime õhtuti vastuvõtte tegeva üldarsti juurde ja küsisime retsepti. See läks maksma 55AUDi (mu elu kalleim retsept), siis läksime apteeki, ostsime vaktsiinid, läksime tagasi ja ülilahe arst süstis need meile sisse. Siis pidime 15 minutit istuma ja ootama, et arstiproua veenduks, et meil mingeid imelikke reaktsioone ei ole ja siis võisime minna. See meditsiiniasutus on lahedaima kollektiiviga koht, kus ma kunagi käinud olen! Päriselt!

Öö veetsime YMCA Yewell hostelis. See oli veidi kallis, et rohkem kui üheks ööks jääda ja tundus poolenisti sotsiaalmaja olevat, et ei olnud üldse kahju lahkuda. Ainuke ülihea asi selle maja juures oli vaade 9ndalt korruselt öisele linnale.

Täna hommikul viisime auto tagasi rendifirmasse. Meie pisike Suzuki pidas ilusti 16-päevase ringirallimise vastu ja 5507km hiljem oli ta jälle ohutult kodus tagasi :)

Päeva eesmärgiks oli 3. aprillini (Aasiasse minemiseni) hosteli leidmine. Tundub, et Perth on hetkel Austraalia populaarseim linn, sest sobiva ja vabade vooditega koha leidmine võttis meil umbes 1,5 tundi. Tubli töö tulemusena saime öömaja normaalse hinna eest kesklinnas asuvas Exclusive Backpackeris.

Siis käisime mulle seljakotti ostmas, sest Aasias reisime ainult käsipagasiga (et oleks odavam ja vähem probleeme igast asjade kadumisega). Selle sain Wellingtoni tänaval asuvast sõjaväepoest 60AUDi eest, mis on umbes 3 korda väiksem hind kui eelnevalt netist leitud "firmakad". Ja kuna tegemist on sõjaväelastele tehtud tootega, siis kvaliteedis ma üldse ei kahtle.

Ahjaa, Karin, enne kui Sa hakkad ütlema, et ma ei tohi oma spordikotti maha jätta, siis teadmiseks - tal on igas küljes juba augud sees ja rihmad sõlmedega vabadesse kohtadesse kinnitatud, sest kõik kinnitused on katki läinud. Teen talle pai enne ära viskamist. Ausõna!

Ja siis kolasime niisama linna peal ringi ja see on meie järgmise nädala põhiplaan - rand ja linna peal kolamine.

Lääne-Austraalia I osa

2 päeva olime Perthis ja kolasime niisama ringi ja 11nda märtsi hommikul käisime rendifirmas ja korjasime oma auto (pisike Suzuki Swift) üles ja hakkasime Perthist lõuna poole vurama.

Sõitsime läbi Rockinghami, Mandurah, Pinjarra ja veetsime öö Bunburys. See oli nunnu väike linnake majaka, vaatetorni ja hubase hosteliga. Hommikul käisime ookeanikaldal jalutamas. Lained olid ägedad! Ma pole kunagi varem nii lärmakat merd (või noh... ookeani) näinud! Pärast seda vaatasime üle mingi väljasuremisohus oleva puu (tuart?) ja käisime delfiinikeskuses. Delfiinid ei olnud seekord kohal, aga meil jääb veel mitu delfiinikohta tee peale, eks ükskord näeme nad lähedalt ära ka:)

Esimest korda elus sain puhuda! Suvalisel teelõigul oli reid ja kõik autojuhid pidid puhuma! 8 aastat lube ja esimene puhumine on Austraalias, võite ette kujutada kui õnnelik ma olin! :D

Ja siis sõitsime veel mitmest ilusast, hubasest ja kõvasti ajast maha jäänud väikelinnast läbi (Donnybrook, Nannup, Bridgetown, Manjimup - siin suuri tegelt polegi peale Perthi) ja tänase öö oleme Pembertonis. Enne hostelisse jõudmist leidsime täiesti kogemata üles ühe suurtest karripuudest (Diamond tree). Tegemist on 51-meetrise hiiglasega, mille otsa saab iga huviline ronida. Loomulikult ronisime meie ka.See oli üli-üli-üliäge!

Öö veetsime Pembertonis. Siinne YHA on nunnu mägimajake. Soovitan!

Järgmist hommikul alustasime päeva Gloucesteri puu otsas turnimisega - see on 72m kõrgune karripuu, millele on hunnik ogasid redeliks sisse torgitud. Eilse 52-meetrisega võrreldes ei tundunud see tegelikult eriti suurem, aga lahe oli ikka.

Pärast seda sõitsime jälle paarist väikelinnast läbi ja Walpole' juures saime jalutada karripuude vahel olevatel (umbes 40-meetri kõrgustel) jalgradadel. Need kõikusid ikka täiega! Esimesel korral rada läbi käies oli veidi kõhe, aga teisel korral juba naljakas ja ajasime ise rada kõikuma juba!

Ööseks läksime edasi Denmarki linnakesse. Viisime asjad hostelisse ja läksime ookeani äärde (Lights Beach) päikeseloojangut vaatama. Tohutult ilus oli. Kui pildid üles panen, näete ise.

Ühel imeilusal hommikul alustasime oma päeva loomafarmi külastusega. Kui ma olin õnnelik, et sain koaaladest hästi lähedalt pilti teha, tuli üks farmeritest ja küsis, kas tahame koaalat paitada ka. Einoh, seda ei pidanud 2 korda küsima! Silitasime seda nunnut nii kaua kui juba endal ka imelik hakkas:D

Ja siis söötsime ja paitasime alpakasid, kitsesid, hobust, eesleid (kelle kohta alles hiljem lugesime, et neid ei tohi tegelt sööta, sest nad mingil eridieedil..). Kaamlit ja laamasid tahtsin ka paitada ja sööta, aga nad ei tahtnud. Istusid oma aias.

Muideks, ma sain teada mis vahe laamal ja alpakal on (ma mõtsin, et suht sama asi on) - alpaka on pisem ja kuulub kaamlite perekonda ja teda kasvatatakse villa pärast, laama kuulub eeslite perekonda ja kasvatatakse veoloomaks.

Merisigu ja tibusid ja jäneseid saime katsuda. Kogemata jalutasime kitsede aeda, aga kitsed olid teises ääres ja me neid seal ei näinud.

Ja koaalade kohta saime kasulikku infot - kui neist head pilti tahad, siis mõmise hästi madalalt - see nende paaritumishäälitsus ja nad reageerivad väga kiirelt!

Emudest jalutasime kiirelt mööda, sest nad näevad nii kurjad välja ja häälitsevad ka imelikult.

Järgmiseks peatuseks oli Elevantide rand - see on ilus koht, kus on ülisuured elevantide kujulised kivid. Palju elevantide kujulisi kive. Ja soe vesi.

Pärast seda vurasime kiirelt Albanyst läbi, varusime magusat ja energiajooke ja asusime Esperance' poole teele. Kell 21 jõudsime kohale ja läksime suht kohe magama, sest peaaegu 7 tundi sõitmist oli päris väsitav (ärge muretsege, iga kahe tunni kohta oli vähemalt üks peatus).

Eile sõitsime läbi Esperance' juures oleva Suure Ookeaniraja (erinevalt Victorias olevast Great Ocean Roadist on selle ingliskeelne nimi Great Ocean Drive) - nagu nimest eeldada võib oli tegemist ookeaniäärse teerajaga, millel parklad piltide tegemiseks. Ülejäänud päeva laisklesime niisama.

Täna hommikul hakkasime tagasi Perthi poole sõitma. Hydeni linna juures tegime pikema peatuse laine kujulise kivi imetlemiseks, ronimiseks, limpsimiseks ja jätkasime sõitu. Tegime veel mõned peatused teepealsetes väikelinnades ja ööseks tulime Yorki.

Meie öömaja on kõige ilusam hostel kus ma kunagi ööbinud olen - maja on aastast 1831 ja sisekujunduses on püütud võimalikult palju vana-aja hõngu säilitada. Hästi ilus on! Peale meie pole siin täna öösel ühtegi teist inimest, et meil on täna oma maja!

Adelaide

Järgmisel päeval asusime Adelaide poole teele. Järjekordne öö Ghani pardal. Seekord veetsin selle ärkvel olles, sest viimase rea toolid on nii ebamugavad, et magamine ei tulnud kõne alla (ja põrand oli juba hõivatud…). Õnneks tulid meile rongijaama Julie (Alexi ema õde), Karen (Johni abikaasa) ja John (Alexi ema vend) vastu ja viisid meid otse Julie juurde, kus saime kiire uinaku teha. Õhtusöögiks läksime Kareni ja Johni juurde ja tegime grilli-basseinipeo:)

Laupäeva hommikul sõitsime kõik koos Glenelgi randa (nüüd olid Gareth – Julie elukaaslane ja Bailey – üks Johni ja Kareni poegadest ka kambas). Grillisime, ujusime (hästi natuke, sest vesi oli… värskendav), mängisime kriketit ja vedelesime niisama. Ülimõnus!

Pühapäeval kolasime Alexiga niisama linna peal ringi ja käisime botaanikaaias. Adelaide on imekaunis.

Ühel heal päeval üritasime Warrawongi looduspargis nokkloomi kohata, aga nemad unustasid kohale ilmuda. Nokkloomade puudumise kompenseeris valge känguru nägemine. See on ju vähemalt sama eriline ja harv nähtus kui nokkloom.

Ja ühel teisel päeval käisime Adelaide loomaaias. Nägime pandasid, kaelkirjakuid, meerkate, jõehobusid, ahve, tiigrit, lõvisid, pelikanide toitmist ja palju muid loomi. Teha ja näha oli nii palju, et läksime ära alles siis, kui loomaaed kinni pandi. Vihjeks tulevastele külastajatele - YHA kaart annab hea allahindluse.

Meie elukohaks oli mõnus ookeaniäärne piirkond, mille lähedal asus Semaphore allee, kus oli vist Austraalia odavaim kino – 8AUDi sõltumata päevast ja ajast. Tegime siis kinopäeva ja vaatasime värskemad üllitised üle. "Adjustment Bureau" oli lemmik.

Viimasel nädalavahetusel käisime ainult Julie ja Alexiga ka rannas. Vesi oli jälle megakülm, aga meie meelelahutuseks saime vaadata, kuidas Austraalia vetelpäästjaid treenitakse.

Päev enne meie lahkumist olime Julie-Garethi-Alexiga rahulikult kodus ja tegelesime niisama olesklemisega, kui kuulsime autoõnnetuse sarnast mürtsatust ja majast välja astudes leidsime maja ees maas oleva metallaia. Tuli välja, et mõned noorukid olid püüdnud autoga asfaltile ringe joonistada ja midagi läks valesti ja selle tulemusena sõitsid nad maha osa Julie ja Garethi maja ümbritsevast aiast. Kiirabi ja politsei ja poiste vanemad käisid kohal, viga ei saanud keegi.

Õhtul tegime Kareni-Johni juures kebabiõhtu ja viimasel õhtul enne lahkumist oli pisut pidulikum õhtusöök Julie ja Garethiga. Meie kinkisime neile kollaaži koos veedetud ajast ja mina sain endale (mängu-)nokklooma!

Lend Perthi läks kell 6 hommikul ja 4.30 pani Julie bussile hääled sisse ja viis meid Adelaide lennujaama. Kiire hüvastijätt ja olimegi jälle teel.

Lühidalt

Pole siia juba mõnda aega midagi kirjutanud ja hetkel ei ole aega pikalt ja põhjalikult seletada, aga viimane kuu on suht tegevusterohke olnud:

Esiteks lõpetasin töötamise ja kolisin Jabirust minema. Siis veetsin nädala Austraalia keskosas (teate küll seda suurt kivi seal) ja peaaegu 2 nädalat Adelaides (ja selle ümbruses) ja ülehomme lendan Perthi (see on Lääne-Austraalias).

Varsti-varsti kirjutan pikemalt ka! :)