Töö ja "lõbu"

Nii nüüd ma töötan vastuvõtulauas (see on mu lemmik ja tänu sellele saan kõik ekskursioonid tasuta), niisama koristajana, koristajate ülemusena, baaris ettekandjana ja baaridaamina. Et nüüd ma teen juba kõike natuke igal nädalal. Ja vastuvõtulauas olen ma ainuke inimene, kelle emakeel pole inglise keel ja ainuke mitteaustraallane. Ja baaris olen ainuke, kes pole seda elusees varem teinud:)

Ja lennukiga käisime ükspäev sõitmas. Nägime palju lahedaid maastikke ja lendasime üle ühe aborigeenide maa, kuhu tavainimesed minna ei tohi. Et ainuke võimalus ongi lennukist vaadata. Ja alligaatorijõe kohal lendasime ja veelagendike ja meie karavanipargi ja meie linnakese ja kohaliku kaevanduse. Kõrvaklappidest tulid iga asja kohta lindistatud kommentaarid ja vahepeal rääkis piloot ka juurde.

Lennuk ise oli 8-kohaline ja... pärast 5-minutilist lendamist mõtlesime Alexiga mõlemad, et tahaks nüüd maha minna! Kuna me omavahel rääkida ei saanud, saime alles pärast lennu lõppu teada mis kumki mõtles. Et miks me mõlemad maha tahtsime? Sest õues oli umbes 32-36 kraadi sooja ja see lollakas lennuk oli ilma konditsioneerita, ainult mingid sooja õhu puhurid olid. Lisaks oli suht tuuline ja 8-kohaline lennuk ei sobi tuulise ilmaga eriti kokku - mitu korda olid sellised õhuaugud, et ma olin istmest mitme sentimeetri kõrgusel! Õnneks oli mul kaasas pudel külmutatud vett, mis veidi olukorda paremaks tegi (sest mul oli lihtsalt paha olla terve aeg, aga üks tädi täitsa oksendas seal). Siis kui tagasi jõudsime, keerasime enda toas konditsioneeri 18 kraadi peale ja lihtsalt vedelesime mingi 2 tundi, sest mõlemal oli nii paha olla ja kumbki ei suutnud ennast liigutada:D

Täpselt selline tunne oli nagu pärast seda kurikuulsat Riia aastavahetuse pidu (ehk nagu elu rämedaim pohmakas)! Pärast veel mõtlesime, et eriti andekad me oleme - seal on 30 minutiline lend ka, aga ei, me peame 60 minutilisele minema! Ise ei teagi kas üldse kannatame:D

Ma saan vihmahooajal veel ühe korra tasuta sellele lennule minna, aga... ütleme nii, et väga ei tõmba enam. Need vaated pole seda piina väärt...Samas, kui piisavalt aega mööda läheb, siis võib-olla lähen ikkagi uuesti:)

Ja kui ma pidevalt tahtsin endale väikelennuki piloodi lube teha, siis nüüd jääb suur hulk raha raiskamata, sest ma ei taha kohe kindlasti sellesse pisikesse lendavasse piinakambrisse tagasi minna:)

Muidu olen siin Jabirus hullult populaarne, sest keegi ei saa aru mis maa aksent mul on! Kõik kogu aeg küsiuvad, et kust ma pärit olen. Ma seletan siis kenasti ära ja siis nad ütlevad, et mul on vene või prantsuse aksent. Osad ütlevad et ameerika oma. Mine saa nüüd neist austraallastest aru:D

Detsembris plaanime pisikese puhkuse võtta, et nädalaks Melbourni minna (see on see linn, kus ma esimesena elasin kui siia tulin). Et lähme vaatame Linkin Parki kontserti ja Phillipi saare pingviine ja teeme Suure Ookeanitee ekskursiooni (Great Ocean Road). Siis veel paar asja Melbourni sees ja siis on mu Victoria osariigi asjad kõik nähtud! Ja Põhjaterritooriumi osariigist on ainult keskpaik mul veel vaatamata, siis see ka tehtud ja siis on ainult 4 osariiki veel jäänud, sest Tasmaaniasse ei taha me kumbki minna. Aga kuidas ja millal me kõik ülejäänud teeme, ma veel ei tea. Eks näis!:)