Airlie Beach ja Whitsundays

Pärast 3 kuud ja 7t päeva Bundabergis pakkisin oma asjad ja istusme Alexi ja Seaniga õhtuse rongi peale. 12 tundi rongis möödus üsna kiiresti, sest enamus aega magasime ja kui valgeks läks, pidime hakkama nagunii varsti maha minema. Proserpine' rongijaamas jätsime Seani rongi peale (sest ta läks otse Cairnsi) ja istusime bussi peale, mis viis meid Airlie Beachi.

Meie elukohaks sai Magnumsi seljakotirändurite hostel, mille majakesed asusid džunglit meenutavas roheluses. 5 päeva jooksul nautisime sooja ja päikest (millega Bundaberg meid viimastel nädalatel eriti ei hellitanud) ja mittemillegi tegemist. Enamus aega kuluski niisama kunstrannas vedeledes ja mittetöötajate elu nautides.

Ühel ilusal päeval käisime ReefJeti laevukesega Whitsunday saari ka vaatamas. Saarte poole sõites nautisime rahulikult maalilisi vaateid kui ühel hetkel kõik paadi ninasse ruttasid, et kauguses vett purskavaid vaalu näha. Kui suurem vaalatuhin mööda sai, läksime tagasi ülemisele korrusele, et rahulikult sõitu jätkata kui meie pool laeva kõrval üks vaal mitte ainult oma purskkaevu ei näidanud vaid ennast kogu suuruses (ja see suurus on ikka tõsiselt suur!) ümber keeras. Minu esimene päris vaal! Nüüd tahan kindlasti näha kuidas nad veest välja hüppavad ja muid trikke ka teevad!

Varsti jõudsime ühe Border'i saare juurde, kus inimesed said korallide juures snorgeldada. Kuna ma eriline veesõber ei ole, vaatasime teiste tegemisi laevalt. Vahepeal käisid suured kilpkonnad uudistamas, aga väga lähedale nad tulla ei julgenud ja ühtegi head pilti neist ei saanud.

Järgmine peatuspunkt oli Whitsunday saarel asuv Whitehaven'i rand. See peaks paberite järgi olema maailma kauneimate randade edetabelis teisel kohal. Ilus oli see tõesti – mitme kilomeetri pikkune valge ja puhas liivarand, millele lisavad värvi helesinine merevesi ühel ja rohelised puud teisel pool. Maale saamiseks sulistas üks vapper meeskonnaliige läbi külma vee randa ja mattis liiva sisse ühe laeva ankrutest. Seejärel järgisime kõik ta eeskuju ja kõndisime rahulikult (hea küll, üllatunud kiljete saatel) läbi külma vee kaldale. Tunnike, mis meil seal veetmiseks anti, möödus imekiirelt – natuke jalutamist, mõned pildid, pisut päevitamist ja oligi aeg tagasi laevale minna. Nüüd oli ülesanne juba raskem, sest veetase oli maal veedetud ajaga "pisut" tõusnud (ja "pisut" tähendab seda, et kui enne said märjaks põlved, siis nüüd jätsime selga ujumisriided ja tänasime õnne, et puusakõrgune vesi tavalised riided kuivaks jättis). Viimaseid tulijaid värskendas juba rindadekõrgune vesi.

Rannast lahkudes nautisime lõunasööki ja võtsime suuna Hilli vaateplatformide poole. Seekord viidi meid randa kummipaadis. Platformidele saamiseks läbisime paljude-astmetega metsaraja (mille jooksul suurimat elevust tekitasid üksikud ämblikud), aga teekond oli vaadet väärt! Kahelt platformilt avanes tõeliselt kaunis vaade allpool olevatele valge liivaga randadele.

Tagasiteel tegime veel viimased pildid ilusatest mägedest ja päikeseloojanguks olime tagasi jahisadamas.

Pärast 5-päevast turistipuhkust jätsime oma kauni metsamajakese maha ja läksime varahommikuse (3.20‼!) bussi peale, mis viis meid ilusti rongijaama. Imekauni asukohaga puhkust jääb meenutama umbes 500 pilti…