Juulikuu kokkuvõte

1.juuli - Laulupidu
Hommikul panin kenasti rahvariided selga ja punusin patsid pähe. Õues oli päris jahe. Heli ja Timo panid mu Kristiinesse maha ja sealt ostsin endale valged põlvikud (ma polnud ainuke rahvariietes valgete põlvikute otsija) ja tormasin kiirelt trolli peale. Troll peatus liiga kaugel ja Endla tänavast edasi pidin jalgsi minema. Õnneks kohtusin maha tulles Kadriga ja jutustades läks tee kiiremini:)

Oma koori leidsin kiiresti üles (saime kokku Õigusinstituudi ees). Tuli välja, et olime tegelikult vales kohas ja kolisime siis hoopis teedevahelisele alleele. Olime Tallinna linna all ja see on teadupärast viimane linn rongkäigus. Umbes 11-ajal (vist...) hakkasime vaikselt liikuma. Olin juba unustanud, mis tunne on rongkäigus käia (minu viimane laulupidu oli aastal 1999) – rahvas seisab tee ääres ja lehvitab, inimesed istuvad akende peal, orkester mängib ja kõik laulavad. Tohutult hea elamus! Need kilomeetrid kesklinnast Piritale ei tundunud üldse pikad ja esimest korda (vähemalt minu jaoks) ei hajunud rongkäik lihtsalt laial, vaid kõik koos liiguti lauluväljaku keskele, pealtvaatajate vahelt läbi ja keskmisest reast alla, laulukaare eest mööda ja alles siis tuletorni-poolsest väravast välja. Kuna rongkäik oli päris pikk, saime enne kontserti veel päikesevarju nautida - alles mõne aja pärast oli esimese üldkooride plokk.

Alustasime traditsioonile kohaselt M.Lüdigi lauluga „Koit”, mille lõpus süüdati ka laulupeo tuli. Edasi tulid kõik uuemad ja vanemad suurepärased laulud. Kirjeldamatu tunne on tuhandete lauljatega kaare all laulda ja teada, et see kuulajatele samasuguse elamuse annab. Eriti suure elamuse jättis see, kui publik laulude ajal püsti tõusus (ja ma ei mõtle hümni). Fantastiline, ausõna!

Pärast pidu oli küll hääl läinud, aga meeleolu super:)


2. juuli
Käisime töökoosolekul Laulasmaal. Koht oli ilus ja töö tulemuslik. Pärast jäid paar inimest veel teisi teemasid arutama ja mul oli võimalus kohapeal ringi vaadata. Ilus oli, kõige rohkem meeldis mulle rand, kus oli vahepeal muru ja vahepeal liiv ja mingid ilusad lilled ka.


5. juuli
Lõuna ajal käisin viimaseid tarkusehambaid tõmbamas. Sel korral läks pisut kauem aega.. pärast tööle tagasi.

Peale tööd sain Kädiga kokku ja läksime A.Le Coq’i staadionile Aerosmithi kontsertile. Sisse pidi saama alates kella 5st, aga kui meie umbes 6 ajal sinna jõudsime, pidime veel värava taga ootama. 18.30 pidid esimesed esinejad lavale tulema.

Mingi aja pärast saime väravatest sisse, aga mitte staadionile. Sinna hakati laskma alles 19.30-ajal. Ootasime veel... püüdsin jäätist süüa, kuna sooja käes hakkas lõikamiskoht tunda andma ja seda oli vaja jahutada (minu teooria), aga see oli liiga valus ja nii jäi mu jäätis üksinda asfaltile... (sest seal ei olnud mitte ühtegi prügikasti!)

Tanel Padar ja The Sun tulid lavale umbes kell 20.30. Selleks ajaks olime üle 2 tunni oodanud, aga nende esinemine oli hea, kuigi sellest „soojendamise” mõttest ma eriti aru ei saanud, kuna selle pika vaheaja jooksul oleks jõudnud ma-ei-tea-mida teha. Teist „soojendusbändi” ei tulnudki, umbes 45 minuti pärast astus üles Aerosmith! Enne kontserti teadsin nende repertuaarist täpselt ühte lugu – „I Don’t Want To Miss A Thing” - ja see mulle meeldis. Esinemise ajal hakkasid teised lood ka meeldima. Lahedate (loe: normaalsete) lugude vahel hakkas lauljal vist veidi igav ja siis tegi ta mingeid imeliku inina-lugusid. Need mulle ei meeldinud, kitarristi võimete näitamine meeldis. Staadionilt lahkusin elamuse võrra rikkamana ja kui enne kontserti ütlesin, et ma ei tea nende muusikast mitte midagi (v.a. see üks laul), siis nüüd tean natuke. Ja see natuke meeldib mulle:)

Tagasi ühikasse saamiseks tahtsime kasutada bussi (sest jõudsime täpselt viimase peale, mis peatub meie maja taga), aga see sõitis peatuse poole, võttis hoogu maha... ja pani uuesti juurde ja sõitis edasi! Mitte mingit peatust ei olnud! Täiesti segane mees ju! Esimest korda elus näen, et buss, mis on peaaegu tühi, ei võta mitte ühtegi inimest peale! Ja oleks et peale seda veel mõni tulemas oleks olnud – ei olnud ju! See oligi viimane. Et siis tegi kurjaks küll. Õnneks oli Kädi töökaaslane autoga seal ja viis meid kenasti ära. Aitäh talle! Kõik on hea, mis hästi lõpeb (nagu plüüškarud oma multikas kunagi ütlesid.. vist..).

Järgmisel päeval ravisin põse paistetust.


07.07.07 (See on lihtsalt nii lahe kuupäev)
Hommikul panime mu ratta isa autosse ja läksime ta töö juurde. Seal läks veidi aega enne kui teised jõudsid, sellepärast tuunisime veidi mu ratast:D
Umbes 11-ajal jõudsid Roman, Hillar ja Sven kohale, ma panin asjad kokku ja hakkasimegi minema. Esimene peatus – Mirko kodu. Seal sõime kirsse. Siis võtsime Mirko kaasa ja käisime läbi vist kõikvõimalikud poekesed, mis tee peale jäid, linna piiril panime paika sõidu teekonna – lõpp-peatus: Kavaru.

Valgerannas tegime söögipeatuse ja selleks ajaks oli usaldusväärsete allikate infole põhinedes juba vihma sadama hakanud. Meil oli veel kuiv, aga Mirko loovutas igaks juhuks mulle oma vihmakeebi, mille esialgu endale, hiljem vaid seljakotile peale panin - kui vahetusriided on kuivad, võin ise märjaks saada küll:P (tegelikult oli selle kile sees tohutult palav sõita)

Alguses mõtlesime, et lähme lühemat teed pidi, aga kuna see oli kitsas ja konarlik kruusatee, läksime esimesel võimalusel tagasi asfaltile. Tee peal tegime mingis rabas veel peatuse. Seal maa tegelikult ka vetrus!

Siis jõudsime juba üsna lähedale – oli esimene silt kirjaga „Age 23”. Umbes 2 kilomeetrit enne kohale jõudmist saime kaela korraliku paduvihma. See oli päris värskendav.

Kohapeal parkisime rattad kuuri ja aitasime peopaiga korda teha, ja söögid-joogid kohale vedada. Pidu toimus mereäärses kuuris, mille juures oli paadisadam, lõkkeplats ja uue kultuurikeskuse ehitus. Koht oli ilus. Naabritel käisime ka külas:) Kõige suuremaks proovikiviks sai voolu kohale toimetamine. Vahepeal muudkui sadas, ei sadanud, sadas, ei sadanud... Kui kõik külalised kohale jõudsid, sai vihm ka otsa. Algasid kümnevõistlused: kummiku viskamine, viktoriin, köievedu (millest kõige teravama elamuse sai Hillar), õllekorgi viskamine, veepallide edasi andmine (millest kujunes hiljem suure hulga tervete pallide tõttu meeleolukas veesõda:D), võidujoomine kindast, teatevõistlus muna ja rehaga... midagi vist oli veel, aga hetkel ei tule rohkem meelde. Nalja sai palju:)

Õhtul grillisime-tšillisime, nautisime lõket ja olime niisama. Hommikul ärkasime üsna vara, et jälle Pärnu poole sõitma hakata. Esimesed kilomeetrid ratta seljas ei olnud üldse meeldivad... alles poole sõidu ajal hakkas olukord normaalseks muutuma. Tahtsime tee peal ka Audru hülge üle vaadata, aga ei leidnud õiget kohta üles ja nii jäi see külastus mõneks teiseks korraks. Pärnust tõi Roman mu autoga koju ja aitas ratta ueusti kokku panna ka (see ei olegi eriti lihtne..). Ja muide, siis kui linnast sõitma hakkasime, hakkas vihma sadama! Meil vedas:)
Rattaga läbitud kilomeetreid sai umbes-täpselt 80:)


10.juuli
Tähistasime Buldogi pubis Kelly järjekordset lahkumist.

Eriku sünnipäev oli ka – PALJU ÕNNE! Ta peaks nüüd 7-aastane olema.


12.juuli
Käisime Kädi, Sveni, Hillari ja Krisperiga Pirita kloostri varemetes „Alkeemiku” etendust vaatamas. Olen varem raamatut ka lugenud ja sellepärast oli sisu tuttav. Etendus oli minu jaoks väga hästi raamatu ümber jutustanud (just kõige olulisemad kohad välja toonud, sest kõike ei saagi paari tunniga ära rääkida). Kõige üllatavam oli see, kui toimus retk läbi kõrbe, sest siin etenduses tulid kõik kaasa ja mindi koos läbi varemete ühelt poolt teisele. Vahepeal oli varemete sees paus (sest see oli oaas :P) ja väikesed lambakesed pakkusid kõigile küpsiseid ja vett kehakinnituseks. Tohutult armas! Teine vaatus oli minu arvates esimesest lühem. Lõpp oli ilus. Mina jäin väga rahule ja julgen soovitada.

Pärast läksime ühikasse tagasi, praadisime-grillisime liha (kuna hosteli otsas oli juba mingi seltskond, kolisime maja taha, ehituse kõrval olevale murulapile) ja tegime pannkooke (ma ka üritasin, ausõna!). Toit ja seltskond olid super! Järgmine päev oli unine...

16. juuli
Koidu sünnipäev – PALJU ÕNNE!

18. juuli
Silveri sünnipäev – PALJU ÕNNE!

19. juuli
Sündis Kersti ja Koidu tütar Hanna. PALJU ÕNNE!

21. juuli
Kõigepealt läksime Järvakandisse, sest seal kogunesid vanad autod. Läbi linna (või on see alevik?) sõites nägin lapsepõlvest tuttavaid kohti. Autod olid ägedad ja suured. Minul oli pildistaja roll. Kõige rohkem meeldis mulle vana Volga. Selle omanik oli väga sõbralik ja tegi mu jaoks ukse lahti, et saaksin sisu ka pildistada. Lahe masin(Y). Teised olid ka, aga see oli lemmik.

Pärast lõunat käisime klaasimuuseumis, kust sain endale superilusad klaasist luiged. Neid on mul nüüd 3.

Edasi läksime Kergust läbi, isa ja Heli käisid mingi kiriku juures, ma ei viitsinud minna. Vanaema nägime ka.
Siis käisime kodust läbi, vahetasime auto ära ja läksime Mihkli laadale. Seal oli sel aastal üllatavalt palju riideid ja muud pudi-padi, aga mõned „päris” laadainimesed ka – need, kes müüsid puukaupasid, loomi (jäneseid ja kasse), aiatoole jms.

22. juuli
Karini sünnipäev – PALJU ÕNNE! Kuna ta ise on Türgis, siis sel nädalal pidu ei tule.

25. juuli

Käisime kinos "Oceani 13" vaatamas. Elamus oli positiivne - sisu polnud küll nii üllatav kui "11"-s, aga huvitav oli küll ja nalja sai palju rohkem.

26. juuli

Käisime jälle Buldogis - seekord tähistasime Silveri sünnipäeva.

27. juuli
Kaimo sünnipäev – PALJU ÕNNE!

28. juuli
Kaimo ja Koit tähistasid koos oma juubeleid, aga mina olin koos oma nohu ja köhaga üksinda kodus:( Riided, mis peo jaoks juba 2 nädalat tagasi linnast ära tõin, seisavad endiselt kapis...
Teised rääkisid pärast, et super pidu oli olnud.

Ja Kessukas käis folgil, kuhu ma ka sel aastal ei saanud. Sellest oli ka kahju.

30. juuli
Kuna need nõmedad nohu ja köha ei kavatsegi ilmselt taanduda, võtsin kasutusele karmimad meetmed – alustasin hommikut sibulateega, millesse segasin pisut mett sisse (et midagi vastikumat on üsna raske ette kujutada). Edasi tuli meelde veel mingi vanarahva retsept – purustatud küüslauk meega. Tõepoolest - see on veel vastikum kui sibulatee! Nüüd ootan, millal tervis tulema hakkab, sest tervet puhkust ma sellega rikkuda ei kavatse!