Minu uus osariik - Põhjaterritoorium!

Meie lend maandus Darwinis kell 21.10 ja see linn oli isegi õhtul ülisoe. Võtsime oma pagasi ja läksime lennujaamabussi peale. See viis meid ilusti meie hosteli ette (Maleleuca On Mitchell). Viisime asjad tuppa ära ja tegime ümbritsevate tänavatega tutvust. Linn meenutas suuruselt Bundabergi. Tänavatel hakkasid kohe silma raha kerjavad aborigeenid, kes pulkadega lärmi tegid.

Neljapäeval läksime Silveri poolt soovitatud tööagentuuri tööd küsima. Andsime toredale naisterahvale oma CV-d ja rääkisime mida varem teinud oleme. Ta ütles, et hetkel on palju tööotsijaid ja töö leidmine õnnestub neil 30% juhtudest, et me peame võib-olla kaua ootama. Olime nõus ootama, sest meie eesti sõbrad said samast agentuurist tööd juba päev peale CV-de viimist.

Vastuse ootamise ajal nautisime hosteli katusepealseid basseine ja nägime taaskord vanu sõpru – Michaelit, kellega viigimarjafarmis koos töötasime ja ühes majas elasime ja Ashley't, kellega Bundabergis mõnda aega hostelis tuba jagasime. Austraalia on ikka väike! :D

Reedel äratas meid telefonikõne agentuurist – saime tööd Kakadu rahvuspargis asuvas puhkekeskuses. Pärast puhkekeskuse juhatajaga tehtud telefoniintervjuud läksime kiirelt Casuarina kaubanduskeskusesse, sest mõlemal oli nüüd vaja uuele töökohale sobivaid riideid (siin on need tavaliselt tumedad püksid ja kingad. Hea põhjus uute kingade ostmiseks!).

Ostutuurile järgnes Krokodillikoopa külastus. See oli samaaegselt lahe ja hirmutav. Esimest korda nägin 5-meetrist ja peaaegu tonniraskust krokodilli (ja kümneid väiksemaid krokodille), palju erinevaid kalu (sh HEERINGAID, sest siin maal ei hoita neid marineerituna purkides, vaid pannakse akvaariumisse kõigile näitamiseks! :D), väikseid ujuvaid kilpkonni, madusid, sisalikke, konni ja imelikke putukaid.

Saime ise kalapüügiks mõeldud õnge abil väikestele krokodillidele liha sööta (nad hüppasid selleks ilusti õhku nagu koerad, ainult et veest), nägime krokodillimasina esituses KUI tugev on ühe krokodilli hammustus ja hoidsime ise ühte sisisevat krokodillipoega käes (minu hoidmine kestis umbes 7 sekundit, sest see elukas on parasjagu jube, mis sest et ta väike on!).

Hiljem oli võimalus madu ka hoida, aga krokodilli katsumine oli minu jaoks juba piisavalt jube elamus, et maod jäävad järgmiseks korraks.

Õhtul veetsin paar tundi internetis tehtava RSA kursuse seltsis (see on Austraalias nõutav alkoholikäsitlemise kursus, mille tõendita ei või üheski alkoholi müüvas asutuses töötada) ja hiljem käisime Tapas'es Alexi sünnipäeva tähistamas.

Laupäeva hommikul ütlesime Marlisele (kes Bundabergist meie juurde reisis) tere ja nägemist ja asusime puhkekeskuse juhataja autos 3-tunnisele teekonnale. Tee peal nägime palju termiitide "maju", saime Austraalia elu-olu suhtes targemaks ja nüüd on meie uueks elukohaks Jabiru linnakeses asuv Aurora Resort.