Lihtsa elu Eve ja Sirli:)

Esimene tööpäev farmis algas väga vara – umbes 5.15 tuli Vicky (meie hosteli omanik) meile järgi ja hakkasime farmi poole sõitma. Kohapeal õpetasid Terhi ja Adam, mida tegema peame (raamatusse nimed kirja ja nimesildid ja lõiketangid ja kindad) ja siis tuli üks mees ja käskis kõigil endale järgneda. Kuulasime ilusti sõna.

Vanad olijad jagati erinevate ridade/vagude peale laiali ja uutel kästi üles rivistuda. Mees seletas ära, kuidas tööd tegema peab ja jagas uued ka ridade peale laiali. Tööpõhimõte iseenesest oli lihtne – kui leiad küpse viigimarja, lõikad selle ära (nii, et pisut vart ka marja külge jääks) ja paned oma karpi. Liiga tooreid ei tohi võtta ja valmis marju ei tohi puude külge jätta. Trikk oli selles, et korjajaid jälgis mitu ülemust ja erinevatel ülemustel oli valmis marjadest erinev nägemus. Me tegime alati nii, nagu viimane kontrollija ütles...

Päeva teasel poolel muutus selle lihtsa töö tegemine juba palju raskemaks, sest päike oli ülisoe (nagu... ÜLIsoe) ja kärbsed tüütud ja viigimarjamahl kipitas naha peal. Õnneks käisid ülemused meiega pidevalt jutustamas (nagu hiljem kuulsime, siis olime me ühed vähesed, kes nii palju tähelepanu said) ja nii oli vähemalt mingi meelelahutus olemas:D

Järgmised päevad möödusid umbes samamoodi - korjasime usinalt ja nautisime kõrgendatud tähelepanu. Kolmandal päeval pandi meid suurtelt puudelt marju korjama, mis oli selles mõttes parem, et lühema ajaga sai rohkem kaste (ja palka sai kastide arvu pealt), aga selles mõttes halvem, et okste vahel ronides tilkus pidevalt kuskilt seda vastikut hapet ja päeva lõpuks oli mul pool nägu väikseid ville täis ja tuju päris paha. Eriti närvi ajas see, kui mu niigi valutava ja paistes silma peale vastikud Austraalia kärbsed maandusid (need on siin ju sellised, et ta maandub ühe korra ühele kohale, sa ajad ta ära; ta maandub teise korra samale kohale, sa ajad ta ära; kolmandal korral täpselt samamoodi ja kui sa ta siis ka ära ajad... tuleb ta tagasi ja maandub uuesti samale kohale! Nagu ERITI ärritavad kärbsed:D) ja selle koha sügelema ajasid. Mõtlesin juba täiesti tõsiselt, et võtan vaba päeva, sest ei taha paistes silmaga kuskil põllul higistada.

Järgmisel hommikul... sadas vihma! Panime ennast igaks juhuks ikkagi valmis, et kui peab tööle minema, aga pärast tunniajast ootamist öeldi, et ei PEA, aga kes tahavad, need võivad. Me otsustasime, et me ei taha. Selle asemel nautisime pikka uneaega ja ma sain jääkompressiga oma silma tagasi normaalsuurusesse:D

Õhtul läksid poisid tagasi Melbourne’, sest said sealt parema tööpakkumise. Me käisime Sirliga ümberkaudsetes viinamarjaistandustes tööd küsimas. Ühes kohas käskis mees järgmisel päeval tagasi minna, sest reedeti selgub, palju inimesi ära läheb või midagi ja siis ta oskab öelda, kas meile on tööd. Sinna tagasi me ei jõudnudki, sest reedel tuli tööliste boss lõuna ajal meie juurde ja käskis endaga kaasa minna. Kuulasime ilusti sõna ja ta viis meid lattu – pakkima. Olime ikka väga rahul, sest pakkimise töö on lihtsam ja sees sai söögid-joogid pidevalt külmas hoida ja ventilaator tegi olemise veelgi paremaks.

Ja pärast seda möödus umbes 2 kuud pakkides... Selle aja jooksul vahetasime 2 korda elukohta – esimesel korral kolisime ühest Vicky hostelist teise (15ndalt tänavalt 7ndale) ja hiljem Vicky hostelist farmimajja. Farmi kolimine oli omaette tsirkus – Vicky oli ülipahane, et me ära kolime ja keeldus meid hommikul tööle viimast. Rääkisime siis teiste eesti tüdrukutega, kes ka meie majas elavad ja nad olid nõus meid enne oma tööpäeva algust viigimarjafarmi viima. Selleks, et tagatisraha tagasi saada, käskis Vicky meil hommikul kell 5 enda juurde tulla. Läksimegi. Ainult et ta ise polnud selleks ajaks veel ärkvel. Koputasime ja lärmasime ukse taga kuni umbes 5.25 tuli Vicky maruvihane tütar uksele ja andis meie tagatisraha tagasi. Kuna meile oli eelmisel õhtul öeldud, et nad meid täna tööle ei vii, küsisime transpordiraha ka tagasi. See ajas ta tütre veel rohkem närvi ja rahaga kaasa saime soovituse mitte kunagi enam tema valdustesse jalga tõsta. Et olukorda veel absurdsemaks teha, soovis ta tütar meil enne lahkumist veel, et me auto alla jääksime! Naeratasime viisakalt, tänasime heade soovide eest ja soovisime talle ka head päeva!:D

Hostelist ärasõit oli omaette tsirkus – kuna eesti tüdrukud ei tahtnud meie pärast jamadesse sattuda pidime hiilima ja ülisalaja oma asjad autosse pakkima ja teist teed pidi linnast välja sõitma. Kuna jõudsime farmi täpselt samal ajal kui Vicky, sõitsime farmist mööda, keerasime suvalisele teele, Kristi kustutas autol tuled ära ja peitsime Vicky möödasõidu ajaks ennast igaks juhuks ära. Ja pärast seda sõitsime rahulikult farmi ja hakkasime tööle:D

Lihtsa Elu Eve ja Sirli esimene juhtumine

Esimesel õhtul otsustasime jalutama minna ja piirkonnaga tutvuda... kõik oli ilus ja tore, kuni ma tundsin jalgadel väga valusaid hammustusi – olin kõndinud tee peal asuvasse sipelgapesasse (mis ei olnud mingi kuhi, vaid lihtsalt kari sipelgaid keset teed)! Suure põgenemise ja jalgadel olevatest sipelgatest vabanemise käigus jäi üks mu plätudest sipelgate kätte. Mõtlesin, et mis seal siis hullu on, jooksen kiirelt pesast läbi ja haaran plätu kaasa. Pesast läbi jooksmise tulemuseks oli see, et sipelgad said mu teise plätu ka ja ma pidin jälle jalgadel olevatest sipelgatest vabanema...

Kõndisime tagasi farmimajja. Välisuksel sain Samilt kohe noomida, et siin peab ogalike (mingid väikesed, aga üliteravad ja valusad taimeosad, mis igal pool maas vedelevad) pärast pidevalt jalanõudega käima. Ütlesin, et mul OLIDKI jalanõud jalas seni kuni sipelgad need ära varastasid! Pesin jalad mudast puhtaks, pakkisin ennast sipelgavõitluseks sisse (sokid ja botased ja pikad püksid) ja läksime Sirliga tagasi. Teine raund! Tee pealt võtsin kaasa mingi torujupi, et sellega plätusid haarata. Plaan oli selline, et jooksen üle pesa ja haaran selle toruga plätu kaasa. Reaalsus oli selline, et jooksin üle pesa, tammusin seal veidi, et toruga plätut kätte saada, pidin pesast kiirelt põgenema, sest sipelgad läksid närvi ja lõpetasin pärast loomingulist taidluskava külili muda sees (ma vist unustasin mainida, et päeval sadas vihma ja see teeb siinsed mudateed megalibedaks)!

Jalutasime siis veidi edasi, vaatasin kriimustused üle, pesin suurema muda maha ja tegin uue plaani – lähen lihtsalt pesasse ja löön jalaga plätud sealt kaugemale (sest ilmselgelt see toruvariant hästi ei toiminud!). Tuli välja, et see oli päeva kõige mõistlikum mõte, sest üsna pea olin jälle rahulolev plätude omanik. Ise ristisime selle õhtu Lihtsa Elu Eve ja Sirli esimeseks osaks.

Vahepeal möödusid päevad pakkides ja õhtud viinamarju süües (sest meie maja asus viinamarjapõldude vahel). Tööle sõitsime hommikuti tumerohelise pikapi kastis nagu Austraalia maakohas tavaks.

Lihtsa Elu Eve ja Sirli teine juhtumine

Ühel õhtul saime töölt varem lahti ja otsustasime jalgsi poe poole jalutama hakata. Küsisime Benilt veel suuna uuesti üle ja tegime nalja, et kui me keskööks tagasi pole, võiks keegi meid otsima tulla.

Hakkasime minema. Selles suunas, kuhu meile näidati (või vähemalt nii me arvasime). Tee peal sõitsid päris mitu farmis töötavat inimest mööda. Jätkasime teekonda. Ise veel mõtlesime, et kui me peaks vales suunas minema, siis pole esiteks kelleltki küsida ja teiseks ei oskaks keegi otsida, sest kõik kohad on samasugused. Aga see meid ei heidutanud, läksime edasi. Mingi aja pärast jäi meie kõrval seisma auto, kus istusid Sam, Alicia ja Ben ja Sam ütles, et meil on 2 varianti – jätkame kõndimist ja jõuame ülisuure ringiga millalgi kohalikku poodi või istume autosse ja läheme koos nendega Mildurasse. Valisime viimase variandi, sest me tõesti ei saanud aru, kus olime. Pärast linnaskäiku sõidutasid teised meid kohalikust poest ka mööda ja tuli välja, et me olime tõepoolest täiesti valele poole kõndinud ja poleks ise tõenäoliselt poleks lähima paari päeva jooksul poe lähedalegi jõudnud:D

Lihtsa Elu Eve ja Sirli kolmas juhtumine

Ühel päeval rääkis Jo (meie pakkijate kamba boss), et ta vend töötab viinamarju korjava masina peal ja küsis kas me tahaksime vaatama minna kuidas viinamarju korjatakse. Loomulikult me tahtsime!

Õhtul tuligi Jo meile, võttis meid Sirliga kaasa ja sõitsime ühele põllule, kus suur ja kollane masin juba usinalt puid raputas. Põhimõte oligi selles, et masin sõitis rea/vao kohal ja raputas sellel olevad viinamarjad lihtsalt maha. Ja siis saatis kombainitaoline süsteem maharaputatud marjad kõrvalvaos sõitva traktori kärusse. Alguses vaatasime niisama, aga siis küsis Ron (Jo vend), et kas me tahame sõitma ka tulla. Einoh, mis küsimus?! Muidugi tahtsime! Ronisime traktori otsa ja hakkasime tiirutama. Ma ei oska kirjeldada, mis tunne seal üleval oli – see masin on tohutult lahe ja hullult suur ja tõsiselt äge! Kui keegi kunagi uuesti peaks pakkuma, lähen teen veel paar tiiru. Enne äraminekut saime veel suurtest viinamarjahunnikutest viinamarju süüa ja farmimajja tagasi sõites viis Jo meid erinevate põldude juurde ja seletas, milleks milliseid kasutatakse (ja me võtsime igalt poolt veits viinamarju kaasa ka). Tuleb välja, et ei ole 2 sorti viinamarju – valged ja punased, on hoopis miljon valget ja miljon punaste viinamarjade sorti. Ja veinide nimed tulevad viinamarjasortide nimedest.

Jo oli üldse hästi lahe – töö juures rääkis Austraalia elu-olu kohta igast huvitavaid asju ja viis meid Murray ja Darlingu kokkusaamiskohta vaatama ja Perry liivamägedesse (sealt proovisin liugu ka lasta, aga liiv oli liiga niiske ja ei saanud...) ja kohalikku klubisse õhtusöögile.

Lihtsa elu Eve ja Sirli neljas juhtumine

Ühel õhtul saime jälle varem lahti ja otsustasime seal kohalikus poes ikkagi jalgsi ära käia. Seekord läksime õiges suunas (sest absoluutselt kõik farmis töötavad kohalikud näitasid meile iga päev, kuspool see pood on) ja jõudsime ilusti kohale ja saime oma asjad kätte ja hakkasime tagasi tulema. Ja siis oli järsku ühe maja juures suur dobermann (ma arvan, et see on selle suure koera tõug). Kui farmis elavad koerad mind ei hirmutanud, siis see koer ehmatas küll ära. Ütlesin Sirlile, et ma ei tule edasi, sest seal maja juures on koer. Sirli vastu, et mis koer, see on hobune! Ma, et see on KOER! Umbes sel ajal hakkas koer meie poole jooksma ja nüüd olin ma kohe täitsa kindel, et ei taha tema maa peale minna. Mõtlesime Sirliga, et nüüd oleks ülihea hetk kellelgi farmist autoga siiapoole sõita ja meid peale võtta, sest koer lähenes suht kiiresti... ja selle mõtte peale jäi meie ees seisma Ashi valge pikap ja Ash käskis meil kasti ronida. Kerge U-pööre ja olimegi farmimaja poole teel, jättes hobukoera omaette oma maa peale. See oli viimane kord kui me jalgsi poodi läksime:D

Umbes 2 kuud peale farmitööle minemist läks seal liiga külmaks ja otsustasime soojemasse kohta kolida. Mitu korda tahtsime farmeritele öelda, et me nüüd läheme minema, aga kohe kuidagi ei õnnestunud. Lõpuks mõtlesime, et kui ühel päeval on terve päev selline tunne, et tahaks ära, siis ütleme ja läheme. Lõpuks saabus “see” päev ja äramineku kuupäev sai valitud selle järgi, et ma saaksin vormelit ka vaatama minna (kui juba nagunii selles kandis olime).

Kui juba päriselt äraminekuks läks, otustas Sirli, et ta tahab ikkagi farmi jääda, aga mina ostsin endale pileti Melbourne’i ja jätsin mõneks ajaks maaeluga hüvasti:)

Ahjaa, farmis töötamise ja elamise aja jooksul nägime igasuguseid elukaid ka – gekosid, kängurusid, skorpione, suurtes kogustes erinevaid ämblikke, sipelgaid, rohelisi ussikesi jms. Õnneks ei pidanud ma ämblikke ise eriti katsuma, sest Sirli hoolitses nende eest. Ainult dušširuumis uputasin ma 4 ämblikku ära, sest see ruum oli nii paljude ämblike jaoks liiga väike... eriti pärast seda kui nad otsustasid liigutama hakata. Ise nad tulid meie maa peale tüli norima!:D