Cairns

Meie rongisõit kestis seekord 4.20-st 16.15-ni. Vaatasime filme, mängisime kaarte ja lugesime oma ajakirju (Marlis pärandas mulle oma viimase Cosmo!). Umbes poole tee peal istus meie selja taha umbes 10-liikmeline perekond, mille nooremad võsukesed terve kuue tunni jooksul oma häälepaelte tugevust demonstreerisid. Ei pea ilmselt mainimagi, et Cairnsi jõudes olime üli- (ja ma mõtlen ÜLI!) õnnelikud! :D

Elukohaks sai sama hostel, kus Sean, Jason, Logan ja Dean juba elasid – rannapromenaadi vahetus läheduses asuv Waterfront (ühel heal päeval kohtasin sealsamas hosteli köögis täiesti juhuslikult Sirlit – tüdrukut, kellega koos Austraalia seiklust alustasime ja kellest ma rohkem kui 3 kuud midagi kuulnud polnud). Nii hea oli jälle vanu sõpru kohata! Kolme nädala jooksul mängisime taaskord hostelis pokkerit, tegime terve kambaga korraliku Inglise hommikusöögi hommiku, käisime Laguuni ääres aega veetmas (käisin isegi korra ujumas seal), Woolshedis ja Blue Sky Brewery's, tegime hostelirahvaga ühise grillika, käisime mingit ülilahedat poksivõistluse ülekannet suurtelt ekraanidelt vaatamas, Blue Sky's viktoriinil ja NPLi liigas pokkerit mängimas (kolme korra jooksul sai minu parimaks tulemuseks 13-s koht umbes 50 mängija hulgast, ise olin üliuhke, sest suutsin ühe tunni jooksul 1800-st žetoonist 15 000 teha!:D). Lisaks sellele kasutasime ära kolme erineva ülihea jäätisebaari lähinaabrust (New Zealand, Baskin&Robins ja Cold Rock), Woolshedi tasuta õhtusööke ja Blue Sky odavaid kanatiibu ning veetsime LIIGA palju aega McDonaldsis.

Tööd otsisime ka, aga… kui tavaliselt mulle tohutult meeldib reisida ja uusi kohti avastada ja ma püüan igale kohale vähemalt alguses võimaluse anda (et äkki ikka hakkab meeldima), siis Cairns on ainuke linn (v.a. inimesed, sest inimesed olid ülisuper!), mis mulle lihtsalt ei meeldinud. Nagu kohe üldse mitte. Õnneks oli Alex samal arvamusel ja see tähendas, et pärast paaripäevast linnasisese töö otsimist keskendusime linnast väljas olevatele töökuulutustele.

Möödus peaaegu 3 nädalat, kui kohtasime kolmapäeva õhtul täiesti juhuslikult Bundabergis sõbraks saanud Silverit, Reinu ja Reelikat. See oli nende viimane õhtu Cairnsis ja nende järgmine sihtkoht (pärast umbes 2000-kilomeetrist autosõitu) oli Darwin. Neil pidid seal juba tuttavad ees olema ja tööotsimine pidi juttude järgi oluliselt lihtsam olema (neil ei õnnestunud samuti kolme nädala jooksul Cairnsis tööd leida). Nüüd oli vaja teha otsus - kas jätkata tööotsinguid Cairnsi ümber (sest seal oli meil elukoht ja sõbrad) või jätta kõik sinnapaika ja sõita samuti Darwinisse, kus meil polnud ei töö ega elukohta (ja mille tööolukorrast meil 100% kindlat infot ei olnud). Kindel oli see, et väga kaua me enam töötamata olla ei saanud, sest niisama linnas elades kulub raha kiiresti.

Pühapäeval kontrollisin Silverilt üle, kuidas neil läheb ja pärast temalt saadud positiivset vastust hakkasime otsima võimalusi neile järgi sõita. Esialgu pühendasime rongide, busside ja rendiautode otsimisele (sest mu kohver on ju kenasti ülekaalus), aga kuna ükski ühistransport meile sobival ajal sinnapoole ei liikunud (st busside ajad ei sobinud. Tuleb välja, et rongid seda vahet üldse ei sõidagi!) ja rendiautot sellel suunal alla 14 päeva ja ühesuuna lisatasudeta rentida ei saanud, otsustasime lennata. Minemise soov oli selleks ajaks juba ülisuur ja esmaspäeva õhtul ostsime piletid kolmapäevaõhtusele Quantase lennule. Minu esimene siselend!

Viimaste Cairnsi päevade jooksul printisime endale terve hulga CVsid ja pakkisime oma asjad kenasti kokku. Ja kolmapäeva õhtul jätsime oma sõpradega jällenägemiseni ja asusime teele. Lennujaamas ei ei küsinud keegi meie passe ega pileteid, piisas ainult perekonnanimede ütlemisest.

Minu kohver oli ilma igasuguse üllatuseta ülekaalus (lubatud 23 kilo asemel 26), aga kuna meie pagasi kaal arvestati kokku, siis ei olnud see probleemiks.

Turvaväravad olid samasugused nagu tavaliselt, aga pärast nendest läbiminemist kutsus üks tädi meid enda juurde, et meid (tähendab Alexit minu spordikotiga) pürotehnilise tolmu olemasolu leidmiseks kontrollida. Tunnistasin ausalt, et tegemist on minu kotiga, aga tädi oli järjekindel ja nii kontrollitigi Alexit. Andis veel mingi lugemismaterjali ja siis võttis mingi riidega pulga, silitas sellega spordikoti lukuääri, Alexi taskuid ja jalanõusid ja pani riide masinasse. Loomulikult ei olnud mingeid pürotehnilise tolmu jälgi, aga jälle uus kogemus!

Mängisime tunnikese kaarte, nautisime viimast Cairnsi õhtusööki ja oligi aeg lennukisse minna.