Tagasi tsivilisatsioonis

Annan teada, et lasin farmist jalga, et öösel kella 4se bussiga Melbourne’ Vormel1-te vaatama minna. Öö enne ärasõitu veetsin Mildura linnas Riviera hostelis (kui keegi plaanib kunagi sinna linna tööd otsima minna, siis seda kohta julgen küll soovitada!). Ülisõbralik Portugaallasest toanaaber laenas mulle täiesti vabatahtlikult oma arvutit, et saaksin oma kahe kuuga ebanormaalselt suureks kasvanud internetivajadust rahuldada. Aeg-ajalt käis kontrollimas ka. Ei teagi, kas mind või arvutit:D

Ülejäänud õhtu veetsime allkorrusel pokkerilaua ääres. Kuna poisid mängisid raha peale (ja mitte eriti väikeste summadega), otsustasin seekord ainult vaadata. Pean tunnistama, et selle seltskonnaga oli ka ainult vaatamine päris hea meelelahutus. Ja ühe eesti tüdrukuga sain päris pikalt jutustada (tegelikult oli seal umbes 7 eestlast, aga teised olid kuskil oma tubades või midagi). Pisut enne nelja võtsime oma asjad (üks kutt tuli sama bussi peale, aga sõitis veidi teise kohta) ja läksime väikese kambaga bussijaama. Head soovid kohapeale jääjatele ja hüvasti Mildura!

Reis möödus ilma põnevate vahejuhtumiteta (loe:ma ei näinud pimedas ühtegi känguru). Linnas viisin oma asjad ainukesse hostelisse, mille asukohta mäletasin (sest varem elasid seal Erlend ja Sandro) ja avastasin, et täiesti juhuslikult oli lisaks kahele Šoti tüdrukule minu toanaabriks ka Eesti tüdruk. Ütle veel, et meid pole palju!

Õhtul käisin vormelit vaatamas. See oli lahe! Ma olin vist eelviimase või viimase S-kurvi juures ja mu kõrval oli austraalia paarike, mille mees oli juba neljandat korda seda üritust kohapeal vaatamas ja seletas igast asju juurde. Ja need rajakontrollid ja sidemehed seisid ka meie ees ja tuletõrje ülemus andis mulle pärast sõitu oma Vormel1 2010 vesti! Lihtsalt niisama! Nii hea! Kuigi... kui võistlus läbi sai, ei teadnud me keegi, kes lõpuks võitis, sest ma ei tunne neid autode järgi ära ja täpselt sel hetkel kui me poodiumi juurde jõudsime, läksid mehed sisse intervjuusid andma (tegelikult olin ma sellele kohale suht lähedal, aga rajale saamiseks oli kitsas värav ja sellest läbisaamine võttis aega).

Igatahes olen ma nüüd oma silmaga vormelit näinud ja oma jalaga rehvipuru täis rajal käinud ja katsusin rada näpuga ka, et oleks ikka katsutud:D

Järgmisel päeval käisime Erlendiga mulle arvutit ostmas. Esimeses kohas leidsime päris hea hinnaga HP (oli vist...) ja ma oleks selle ära ostnud, aga teises (või ma-ei-tea-mitmendas) kohas oli IDEAALNE pisike valge ja imearmas Samsungi notebook! Ei ole vaja mitu korda arvata, et nüüd olen ma selle pisikese ja valge omanik:D

Hiljem usaldasin pisikese-ja-valge Erlendile, kes selle ellu äratas ja vajalikud programmid ja muud vidinad peale pani – tänud veelkord! Ja järgmise kahe päeva jooksul veetsin olulise osa ärkveloleku ajast internetiavarustes:D