Suvepäevad

Reede hommikul sõitsin linna, et seal asjad pakkida ja Toosikannule sõita. Esimene õhtu ei olnud tegelikult ametlik ürituse algus, aga kohal olid juba pea pooled nendest, kes tulema pidid (seda saime tegelikult alles pärast teada:P).

Päris suur osa õhtust kulus vaatamisele, kuidas poisid Wii-ga poksivad. Kui kedagi enam järjekorras ei olnud, tegime Ülariga "koostööpoksi" - mina olin üks käsi, tema teine. Vahepeal vahetasime kohti ka, et põnevam oleks:P

Pärast oli pidu ka, aga seal hüppamise asemel eelistasin inimestega suhelda. Lahe oli kohata inimesi, kellega siiani ainuke kokkupuude eelmise aasta suvepäevadesse jäi ja neid ka, keda alles sel aastal esimest korda nägin (kuigi töötame samas majas). Suure ettevõtte värk... Nüüd on jälle maja peal rohkem tuttavaid nägusid:P

Teisel päeval olid firmasisesed olümpiamängud. Algasid need avamistseremooniaga nagu olümpiamängudel kombeks (riikide rivistus, rongkäik, kõned, olümpiatule süütamine, etteaste (meil siis naiste tants) ja olümpiarõngad:)). Meie esindasime Soomet.

Võistlustest osalesin marssimises (või kõndimises... ei mäletagi enam kumb see oli) - saime kolmanda koha. Indiaca mängijaid käisime ergutamas, selles sai Soome teise koha. Vahepeal käisime kuulsas kohalikus poes (see, kus Simpeli reklaam tehtud on) ja siis läksime tagasi, et vibu lasta (oli vist niipidi...). Aga vibulaskmine läks hästi - sain 14 punkti!:D
Tegime toasisese võistluse ka - võitis Kristjan, teine olin mina ja kolmas Gert. Hoolimata sellest, et Kristjan must oluliselt rohkem punkte sai, jagasin naiste üldarvestuses teist-kolmandat kohta (seda sain õhtul teada).

Vahepeal oli vaba aeg, siis käisin oma hirmudega võitlemas - sõitsime tiigi peal kanuuga. Seltsiks olid veel Monika, Äli ja Gert. Meie kanuu ei teinud eriti seda, mida me tahtsime, aga ühe ringi saime ära teha ja väga suurt paanikat ei tekkinud. Sellegi poolest oli superhea taas kindla maa peal tagasi olla ja pean tunnistama, et käte-jalgade värisemisest lahti saamiseks kulus ka pisut aega. Aga nüüd on see siis tehtud! (Ja teist korda enam ei taha):)

Jodo trennis käisime ka. See on idamaade sõna kepivõitluse kohta. Alguses rääkis mees üldist juttu ja näitas mõned võtted ja siis saime omavahel proovida. Kõige naljakam oli see osa, kus vabavõitlust tegime - selleks hetkeks ununesid kõik reeglid ja tegemist oli suvalise lahmimisega. Aga see oli tohutult naljakas (mitte ainult mulle)!
Mingi valuvõtte näitas ka. See oli päriselt ka valus. Kes tahab, selle peal võin näidata;)

Suure sportimise tasakaalustamiseks käisime fotokoolitust kuulamas. Sellelt sain nii mõnedki tarkuseterad, mida kindlasti kasutada saab.

Õhtul esinesid laval trummitüdrukud, kõhutantsijad, meie võitluskunstide õpetajad ja iga maa inimesed tutvustasid oma riiki. Autasustamine oli ka. Üldises arvestuses võitsid inimsööjad:)

Hiljem esines Smilers, mida ikka tõsiselt nautida sai. Ja veel hiljem oli niisama pidu.

Viimasel päeval läksin jälle bussi peale - õnneks sattus üks mu uutest tuttavatest samale bussile ja nii läks sõit mõnusalt kiiresti. Ülejäänud päeva magasin ühikas:)