Sõpradest ja uuest aastast

Vaatasin sel nädalal vanu pilte sõpradest ja igasugustest üritustest mis me koos teinud oleme ja siis tulid meelde esimesed aastad Tallinnas - "oma kambaga" pidudel käimine, erinevates ühikatubades istumised, öised vestlused kõikvõimalikel teemadel ja palju muud. Ja siis ma avastasin, et hetkel ei ole sellest mitte midagi järgi...
Pidudel käime tavaliselt kahekesi, harvem kolme-neljakesi, teiste ühikatubades istumas käia ei saa, sest enamik on välja kolinud, õhtul peale trenni või koori ühikasse jõudes on Kädi see inimene, kes peab kogu mu jutuvada ära kuulama...


Avastasin nüüd äkki, kuiväga ma oma vanade sõprade ja ühiste ürituste järgi igatsen. Näeme ju üksteist vaid sünnipäevadel... kui siiski... Ja sõber ei ole ju inimene, keda sa näed paar korda aastas, et viisakalt seltskondlikku vestlust: "Kuidas sul läheb?" "Hästi. Kuidas sul?" "Hästi." "Tore." pidada. Sõpradega peab tihedamini kokku saama, et neile ei peaks poole aasta sündmusi kokkuvõtlikult rääkima, et ei oleks seda imelikku võõrastustunnet, et ei oleks üllatust:"Oi, Sa oled nii palju muutunud!", vaid et saaks päriselt sõbrad olla. Nagu vanasti.


Selle jutuga ei taha ma üldse öelda, et praegused sõbrad-tuttavad ja nendega toimuvad üritused vähem tähtsad oleksid või et elul üldiselt midagi viga oleks - tegelikult on ju kõik isegi parem kui ma kunagi loota oskasin, lihtsalt...



"It takes a long time to grow an old friend."
(John Leonard)

Uueks aastaks soovin, et saaksin oma vanad sõbrad tagasi...