"Kiirgav linn"

Täna käisime Draamateatris Conor McPhersoni sulest pärit "Kiirgavat linna" vaatamas. Lugesin eelnevalt etenduse tutvustust ja jäin ootama tohutult keerulist lugu, ent tegelikult oli see kaasahaarav ja äärmiselt huvitav suhteid lahkav poolteisttund. Päris mitu korda sai ikka südamest naerda.

Esimest korda elus õnnestus mul väga väikeses saalis (nii väikeses ma polegi veel käinud) näha Merle Palmistet ja Ain Lutseppa laval ning ma ei pidanud pettuma. Ka Margus Prangel ja Anti Reinthal olid suurepärased.

Üks piinlik moment oli ka - sel hetkel kui peategelane oma naisele käratas, et see teda enam absoluutselt ei huvita, tekkis saali täielik vaikus. Vaikus... ja siis vastab eesolevas reas istuv tüdruk oma telefonile: "Ma olen teatris!"
Huvitav, kas ma hakkasin naerma või ma hakkasin naerma (tähendab itsitama)? Tohutult piinlik oli... Õnneks suutsin ennast üsna pea koguda ja ka näitlejad hakkasid edasi rääkima. Rohkem nad vaikuse momente ei tekitanud:)

Seda tükki võin vabalt soovitada, sest see oli hea ja huvitav. Ja palju nalja sai ka:)