Jõuluootus

Jõululaupäev on täpselt nädala pärast ja nüüd on viimane aeg jõulupidude korraldamiseks ja kaartide saatmiseks. Kuna igal aastal on see mure, et luuletuste leidmine on raske, mõtlesin pisut aidata...
Siit peaks igaüks endale sobiva salmikese leidma.



Istud ja mõtled oma kuuse ees
juba ammu ei tule sul jõulumees,
sest sa ei usu, et metsas on lagendik,
kus elab tema ja pisike päkapikk.

Usu veel kordki, et vatist habe on päris.
Usu, et tõesti ta salmi sult pärib.
Usu, et kingi jättis sul hiljukse!
Sealt leiad sa õnne ühe killukese -
lumehelbe nii tillu-tillukese!










Tulgu jõulud lumeteega,
ehtsa Eesti talureega.

Kostku aisakella kaja
nagu vanal Eesti ajal.









Maa täis vaikset härmalund,
loodus puhkab, magab talveund.
Toas on soojus ja lõõmav tuli,
naer on tasane, mitte vali.
Rahu täidab hinge, pimedus kaitseb,
viiruk lõhnab ja keegi loeb loitse.
Kargus ja jäisus on mägede taga,
laps on tasa, ta jõuluund magab.
Üle musta ja tumeda öö,
pillub kuu kiiri - see on ta töö.
Keegi ei tea, mis on valu ja piin,
jõulude ime peitubki siin.







Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel,
paljajalu tuleb.

Süda soe ja särasilmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki,
läbi valge saju.










Kuuse jaoks ei ole vaja väga palju ehteid.
Tema ootab lahket maja,
rõõmu, mis on ehtne.

Paksust metsast meie pärast toodi teda siia,
ta ei kasva meie pärastsuureks mitte iial.
(Viivi Luik)










Kirkad kuused, valged salud,
klaasistunud ojaveed.
Siin-ja sealpool uued salud,
uued talud, uued teed.

Korstnaist tõuseb suitsupilvi,
tares ema vaagnaid säeb.
Aknal uudistavaid silmi
muhe jõuluvana näeb.