Kaks õpetlikku lugu

Esimene:
Pühapäeva õhtul oli väga pime ja sadas uduvihma. Mina sõitsin Tallinna poole.
Neljapäeval oli 100 ja 110 märgid maha võetud ja seetõttu järgisid kõik juhid kohe eriti hoolikalt liikluseeskirju: mine sa tea kus põõsa taga see politseiauto olla võib...

Kõik peale ühe. Üks autojuht (vahtralehtedega, muuseas) sõitis meist kõigist mööda. Mitte eriti aeglaselt:) Üsna pea oli paarisaja meetri kaugusel näha sinist vilkurit. Vahtralehtedega auto jäi koos vilkuritega tee äärde. Meie, kes me korralikult sõitsime, jõudsime enne teda linna.

Moraal: mõtle loogiliselt.

Teine:
Teisipäeva õhtu. Käisin ühes poes ja teises poes ja kolmandas poes. Viimasena astusin läbi Prismast. Käed kilekotte täis, õnenstus mul elus esimest korda poe turvaväravad piiksuma panna. Ostetud asjad käisid ükshaaval turvamehe (khmm, naise) käes värava juures piiksumiskontrollis. Ükski ei teinud midagi. Siis liigutasin oma internetijuhet, mille just teisest poest varunud olin, ja oh imet: see piiksuski! Tädi küsis, et mis selles kahtlases sinises kotikeses on ja siis ma kohe ausalt ütlesin, et internetijuhe ja et tšekk on sealsamas. Tädi ei palunud tšekki isegi näidata, vaid lihtsalt naeris ja lasi mul minna:D

Moraal: hoia tšekid alles:)