I'm so lucky....

Ehk siis veelkordne tõestus sellele, et 100% meeleolumuutus on täiesti võimalik.

Niisiis, täna hommikul äragates oli mul erakordselt halb tuju: äratuskell ei lasknud mul magada ja teadmine, et esimese asjana pean hakkama tegelema antennide ja RF elektroonika laboriaruannetega ei meelitanud ärakama... Kõige rohkem ärritas mind teadmine, et pean kasutama seda vastikut MS Excelit, millest ma eluaeg aru pole saanud. Ühesõnaga, päh.

Hakkasin siis usinalt (loe:tülpinult) jälle oma aruannetega tegelema ja pärast 1,5-tunnist enesepiinamise seanssi palusin appi Marist. Asi edenes pisut, ent siiski mitte piisavalt. Järgmine ohver oli Priit. Abivalmis nagu alati, oli ta üsna varsti meil ja tema kui asjast aru saava inimese valvsa pilgu all saidki mu graafikud lõpuks valmis. Oh üllatust, minu graafikud ei olnud absoluutselt sarnased nendega, mis kõigil teistel varem tulnud olid! Hmmm!
Salvestasin kogu kraami disketile (kuhu loomulikultviimane labor ära ei mahtunud ka pärast seda, kui ma sealt 2 esseed ära kustutanud olin) ja igaks juhuks ka postkasti (mis tänasele päevale omasel kombel samuti streikis ja lasi ainult ühe labori korraga saata. Kuna aega ei olnud, pidin valima vaid ühe).

Selleks ajaks oli loenguni jäänud veel u. 15 minutit ja mina olin "veel täiesti kammimata".
Panin end ülikiiresti riidesse, haarasin kaasa võileiva ja pessimistlikus tujus seadsin sammud kooli poole. Läksin raamatukogusse printima.
Mind ei üllatanud vähimalgi määral tõsiasi, et sinna jõudes meenus, et olin unustanud disketi ühikasse arvutisse...
Õnneks olin esalgse laboriaruande variandi ka varem oma postkasti salvestanud ja paari muudatuse tegemine polnudki eriti raske. Printimine õnnestus imelikul kombel viperusteta.

Lõpuks jõudsin ka laborisse (u. 30 minutit pärast loengu algust). Taas ootas mind ees "meeldiv üllatus": meie aruande juurde kuuluv Smithi diagramm oli jäänud ühikasse...
Õnneks oskasid Mikk ja Merli seda asja ja meil õnnestus see värk uuesti joonistada.

Kaitsmine möödus üllatavalt valutult. Võtsime asja suhteliselt rahulikult ja meeldiva vestluse käigus härra Laidveega suutsime tõestada, et midagi ikka teame. Esimene kaitstud.

Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane (või midagi sarnast...). Kaotada polnud nagu midagi ja kuna järgmisel nädala enam tagasi minna ei tahtnud, seadsin sammud jälle härra Laidvee poole, lootuses tõestada oma piiritut tedmistehulka. Mõningase arutamise järel saime kokkuleppele, et ma saan sellest asjast ka natuke aru. Kaitstud.

Lõpuks, mis seal ikka enam, näitasin oma kõveraid graafikuid...
Meeldiva üllatusena nentis Laidvee, et täiesti reaalne värk. Selle peale poetasin mina loomulikult, et no sel juhul prooviksin seda ka kaitsta. Here we go again...
Kaitsmise käigus tuli välja, et tegelikult ei ole need graafikud sugugi nii õiged, aga kuna tükk tööd oli tehtud ja väikese suunamise käigus ka täiesti talutavad vastused välja tulid, oli asi peaaegu ühel pool.
Veel viimane küsimus: mida ma mis aparaadiga mõõtsin? Hmm, kust mina peaksin seda teadma???? Pisut meenutamist, paar valet vastust ja tulemus oligi käes! Kogu Ranteloni värvikirev töökollektiiv sai minu rõõmsa kilke järgi aru, et ma asjast aru saan (nende sõnad!).
Tegelikult ma teadsin algusest peale, aga ma ei tahtnud lihtselt välja näidata;)
Kolm tööd kaitstud ja eksamieeldus käes!

Täiesti kõigutamatult positiivses meeleolus lahkusin laborist.

PS Karin helistas ja ütles, et sai täna ARKi eksami tehtud, PALJU ÕNNE uuele maantehirmule:D